Heili Sibrits: kui elu üle kaob kontroll

Nutitelefon. Foto: Arvo Meeks

Mu telefon haihtus (toimetuses) õhku reedel, olen seda otsinud kõik need päevad, aga mida pole, see on telefon. Ma ei tea, kas telefon varastati või… Igatahes telefoni mul pole.

Kirjutasin alguses «seda» asemel «teda» ja vist nii olekski õigem, sest just see konkreetne telefon oli minu sõber. Ma tundsin teda, ma teadsin, mis nuppudele tuleb vajutada, et telefon teatris ei heliseks, olin alla tõmmanud rakendused, mis muutsid mu elu mugavamaks. Mulle meeldis isegi see tobe ümbris, mille olin telefonile mantliks ostnud. See polnud mu elu esimene telefon, kaugeltki mitte, aga arendajad olid jõudnud just selle mudeliga sinna punkti, mis rahuldas kõik minu vajadused.

Kui laupäeval perroonil rongi ootasin, siis tundsin, et olen maailmast ära lõigatud. See tunne oli hirmutav. Ma ei saanud kellegagi kontakti võtta ja minuga ka ei saadud. Mul oli tunne, et olen nähtamatu, ma ei suuda enam oma elu kontrollida – ma ei saa iga hetk vaadata pangakontot, ma ei saa taksot tellida, ma ei saa sõpradega jagada emotsioone, ei saa… teha sadat pisiasja, millega olen harjunud.

Viimaste päevade kogemus on näidanud, et ma olen sõltlane. Mul oli telefonivabadel tundidel (hankisin kiirelt asendustelefoni ja ostsin kõnekaardi!) suitsetamist maha jätmisega sarnased reaktsioonid, soovisin igas uues situatsioonis – rongi sisenedes, rongist väljudes, kassasabas jne, jne – võtta kätte telefon ja kontrollida. Kontrollida, kas on uusi meile, mida uut on portaalides, mida kirjutab rahvusvaheline meedia, mida sotsiaalmeedia, kuulata muusikat-raadiosaateid, vaadata, kas homse lehe reklaamiplaan on muutunud jms.

Tundsin, et olen maailmast ära lõigatud. See tunne oli hirmutav. Ma olen nähtamatu, ma ei suuda enam oma elu kontrollida.

Ma ei kirjuta seda kõike (omamoodi hüvastijätukirja oma kadunud telefonile) selleks, et mõni tüüp saaks näppu viibutades öelda, kui kole asi on nutisõltuvus. Ma arvan, et teatud piires on nutisõltuvus kasulik, sest mobiiltelefon on ju kontor/kohvik-taskus ja just see väike aparaat annab võimaluse 24 tundi pigistada veel kolm tundi. Jah, mulle meeldib, et ma saan tööd teha ka teatrietenduse vaheajal, bussipeatuses, sest mulle meeldib mu töö. Veelgi enam meeldib, et saan ootamisele/seismisele/sõitmisele kulutatavat aega kasutada mõistlikult. Olla ühenduses lähedastega, olla kontaktis maailmaga.

Näpuviibutajad võivad ju raiuda, et kohe näha, et su elu on igav või et sul pole omi mõtteid/sõpru. Mina nii ei arva, mina arvan hoopiski, et odav mobiilne internet ja mobiiltelefonid meie taskus avardavad võimalusi. Tuleb lihtsalt targasti valida. Mobiilita elu on hulga vaesem.

Aga kui ma leian oma kadunud telefoni või ostan uue, siis luban, et turvaseadmetele pööran ma palju rohkem tähelepanu. Seda viimast soovitan ma teil kohe teha, sest selles väikses aparaadis peitub ootamatult palju tundlikku, mitte just salajast, aga isiklikku ja seetõttu väärtuslikku informatsiooni, mille sattumist teiste inimeste silme alla ei soovi.