Vanemuise mustvalged vallatlemised

Heili Einasto
, tantsukriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hayley Blacburn (Julia), Alain Divoux (Romeo) ja Tarasina Masi (kuninganna Mab) Vanemuise balletis «Romeo ja Julia».
Hayley Blacburn (Julia), Alain Divoux (Romeo) ja Tarasina Masi (kuninganna Mab) Vanemuise balletis «Romeo ja Julia». Foto: Maris Savik

Vanemuise balletitrupp alustas oma 80. hooaega aplombiga: lisaks tšehhide versioonile Sergei Prokofjevi balletist «Romeo ja Julia» anti välja ka trupi juubelile pühendatud omapärane fotoalbum.

Shakespeare’i «Romeo ja Julia» on leidnud sedavõrd ohtralt mitmesuguseid tõlgendusi nii kinolinal, draama-, ooperi- kui ka balletilaval, et tundub võimatuna leida täiesti uus interpretatsioon. Kuid Tšehhi koreograaf-lavastaja Petr Zuska on seda suutnud, tuues loo keskpunkti paater Lorenzo, kelle hingedraama balletti raamistab.

Just Lorenzo «headus juhib meid kaudselt loolõpu tragöödia poole», selgitab lavastaja kavalehel, «ja mis kõige hullem – ta ise jääb ellu». Loo teine käivitaja on veelgi ootamatum – kuninganna Mab, «unenägude ja varjude riigi kuninganna», kes kehastab «ennustamatust ja kontrollimatust». Mustale, ahastuses visklevale, harmooniat taotlevale Lorenzole vastandub Mabi valge ja vaikne, tegelastele nähtamatu, kuid lakkamatult nende saatust suunav, siugjalt salakaval ja vonklevalt vallatu tegelane.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles