Mida vaadata MoeKunstiKinos?

Aurelia Aasa
, kriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaader filmist «Kollane on keelatud»
Kaader filmist «Kollane on keelatud» Foto: LAURENT BENHAMOU/SIPA/LAURENT BENHAMOU/SIPA

Tänavune aasta on olnud moedokumentaalide suhtes viljakas. Teiste seas on valminud filmid ikoonidest nagu Vivienne Westwood ja Alexander McQueen. Viimaseid saab näha tänavuse MoeKunstiKino raames, mis lubab juba kolmandat korda heita pilgu moe kirevasse maailma.

Žanrina on moedokumentaal pigem kitsa ringkonna naudingusfäär. Olgugi et moemaailma värvikad karakterid jõuavad üha enam laiema avalikkuse huviorbiiti. Osalt on viimase taga kasvav teadlikkus (kiir)moetööstusest – üha enam pööratakse tähelepanu sellele, kust ja millistest tootmistingimustest meie rõivad pärinevad. MoeKunstiKino programmis avab teemat «Moetööstuse ülestõus». Teise teemafookuse, ent sotsiaalkriitilise sõnumiga kõnetab MoeKunstiKino programmis «Täiuslik suurus 14». Film pluss-suuruses modellidest rõhutab enese, eeskätt oma keha respekteerimise vajalikkust.

Vaadates žanrit kui tervikut, on moedokumentaal siiski persoonilugudekeskne. Filmid tõstavad esile loomingulisi natuure, kes on seotud moemaailma telgitaguste või rambivalgusega: kuulsate moemajade tippdisainerid, legendaarsed fotograafid, unustuste hõlma vajunud tegijad. Avaliku persona kõrval on dokumentaalide ülesanne avada kulissidetagust, glamuurivaba poolt. Leida tasakaal eraelu, inspiratsiooni ja loomingu vahel. Viimane ei tähenda laiema ühiskondliku agenda hülgamist. Portreefilmid haaravad üha mitmekesisemat ampluaad, julgevad esitada küsimusi, portreteerida vastuolulisi vaatepunkte – muutused on märk moedokumentalistika kui žanri küpsemisest. Siinkohal soovitusnoppeid MoeKunstiKino tänavusest programmist.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles