Leedu korraldas metsavendade juhile riikliku matuse (2)

BNS
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Leedu sõdurid. Foto on illustreeriva tähendusega.
Leedu sõdurid. Foto on illustreeriva tähendusega. Foto: INTS KALNINS/REUTERS/Scanpix

Leedus korraldas laupäeval riikliku matuse Nõukogude-vastaste metsavendade juhile Adolfas Ramanauskas-Vanagasele.

Teise maailmasõja järgse vastupanuvõitluse kangelane, kelle säilmed leiti ja tuvastati sel aastal, maeti Vilniuse Antakalnise kalmistul asuvasse riigijuhtide panteoni.

Ramanauskas-Vanagase Leedu lipuga ehitud kirst eskorditi mehe viimsesse puhkepaika riigi kõrgeima juhtkonna, sõjaväelaste ja tuhandete tavakodanike saatel.

«See isik oli süsteemile nii ohtlik, nii tähtis, et oli vajalik mitte üksnes hävitada tema ja tema perekond, vaid ka varjata tema identiteeti. Aga nad ebaõnnestusid,» lausus president Dalia Grybauskaitė matusetseremoonial.

Leedu kaitseväe juhataja Jonas Vytautas Žukas toonitas, et Ramanauskas-Vanagasel õnnestus ühendada oma õpetaja ja sõjaväeohvitseri omadused, ta pidas rangelt kinni sõjaväelisest distsipliinist ja panustas aktiivselt põrandaalusesse kirjandusse.

Ramanauskas-Vanagas juhtis sõja järel Leedu lõunaosas Dzūkija piirkonnas metsavendi ja oli üks 1949. aastal Leedu vabadusvõitlejate deklaratsioonile allakirjutanutest. Samal aastal määrati ta Leedu kaitsejõudude ülemaks.

Pärast mitut redus veedetud aastat vahistasid Nõukogude võimud ta 1956. aastal, piinasid teda jõhkralt ja hukkasid aasta hiljem.

Peaminister Saulius Skvernelis nimetas riikliku matuse korraldamist Ramanauskas-Vanagasele «ajaloolise õigluse taastamiseks».

«Ma mõtlen sellest kui meie rahva, vabadusvõitlejate võidupäevast, sest sellele mehele korraldatakse kohane matus, mis märgib meie partisanide tähtsat võitlust, mis viis lõpuks sihile,» sõnas ta.

Sõjajärgsetel aastatel tegutses Leedus aktiivselt hinnanguliselt kuni 20 000 metsavenda, kuid 1952. aastaks oli neid järele jäänud mõnisada.

Kommentaarid (2)
Copy
Tagasi üles