/nginx/o/2018/09/06/11391935t1h9e0e.jpg)
Avastasin end hiljuti omapärasest olukorrast. Olin olude sunnil tunnistajaks ühe öömelu nautiva paarikese omavahelisele kakelusele, mis päädis (vaheaegu arvesse võttes) neiu korduva pisarateni viimisega. Vahepauside ajal olid osapooled igaüks omas «ringi nurgas» ja justkui võitlussportlased konsulteerisid neid toetama tulnud saatjaskonnaga, kirjutab kolumnist Aleksandr Popov.
Remargi korras olgu öeldud, et kakeluse epitsentrisse sattumine oli tingitud mitte minupoolsest haiglaslikust huvist paarisuhete «niisutava» tulemi uurimise vastu, vaid kaasnes ööelus majandusliku kasumi teenimise eesmärgil osalemise omalaadse kõrvalnähuna. Kakelusse sekkumisega päädis asi aga seetõttu, et tulenevalt oma kõlbluskasvatusest ei ole ma vaimselt võimeline eirama kimbatusest näitsikute kannatusi. Oma osa on siin kindlasti ka lapsepõlves loetud seiklusjuttude uljatel kangelastel ja lootusel seeläbi muutuda kõrvaltvaatajate hulgas (loodetavasti) viibivate printsesside unistuste konnaks.
Aga tagasi meie Romeo ja Julia juurde. Iseenesest ei olnud tolles kakelungis midagi erilist. Füüsilist kahju otseselt ei tekitatud (kui nutupaistes silmad välja jätta) ja ümbritseva häppeningi vaatevinklist ei olnud tegu isegi piisavalt atraktiivse arvete klaarimisega, mis oleks tekitanud ebatervislikku huvi enamikus kohalviibijates. Noored madistajad olid peole tulnud osana suuremast seltskonnast, kus peale nende oli veel teisigi raju reede saabudes peoihade küüsi langenud noorukeid. Küll aga oli ilmne ka fakt, et nendevahelise arvete klaarimise puhkedes oli sooline lõhenemine seltskonnas sama ilmne kui Lady Gaga fännide raevukas õõnestustöö Tom Hardy uue filmi suhtes. Aga selles ei ole ka midagi üllatamapanevat, sest vaatamata tehnoloogilise, ja osaliselt ka tänu sotsiaalse, arengu ilmingutele ei ole kuskile kadunud rahva soov saada tsirkust ja leiba. Ja ööelus saab seda kuhjaga.
Esimese pisaratevalangu tulemusel oli seltskond jaotunud põhikoolidisko printsiibil - poisid ühes, tüdrukud teises nurgas. Sama ilmne oli ka pooltevaheline süü asetamine teisele osapoolele. Noored mehepojad olid peadpidi koos jookidest lookas laua ümber. Näitsikud aga tunglesid garderoobi viiva ukse kõrval nurgas, üritades üksteisevõidu esitada poolt ja vastu argumente (nii füüsilisi kui ka verbaalseid) mis annaksid suunavaid juhiseid armuvalus Juliale edasise käitumismustri rakendamise osas. Selge oli aga see, et taganeda oma positsioonilt ei kavatse kumbki osapool ja ilma nendeta ei lahku lahingutandrilt ka saatjaskond.
Olles oma sotsiaalantropoliigiliste vaatluste läbiviimise huvi ammendanud, otsustasin pärast teistkordset nutupahvakat astuda neutraalse vaatleja rollist rahutagaja omasse. Astusin omavahel sõneluses oleva noorpaari juurde ja tegin ettepaneku jätkata omavaheliste lahkarvamuste selgeksrääkimist privaatsemas kontekstis kui seda on ööklubi. Isiklike teemade arutamine on palju produktiivsem intiimsemas keskkonnas isegi siis, kui ollakse arvamusel, et ekshibitsionism on tervisliku suhtlusmaneeri alus.
Oma õnneks ei pidanud ma pettuma ka reaktsioonides, mis minu ettepanek noorpaari liikmetes esile tõi. Noormees ajas ennast koheselt turri nagu erutunud okassiga ja teavitas mind resoluutselt, ning sõnu valimata, sellest, mida ma oma arvamusega teha ja kuhu ta pista võin. Tütarlaps aga teatas nuuksatuste vahele tasasel häälel, et kõik on hästi ja nad lihtsalt suhtlevad. Minu järelepärimise kohta, et kas nutmine on nende suhtluses tavaline, sain noormehelt lisaks õla pihta langenud obadusele ka selgituse, et pole minu asi, kuidas nemad omavahel suhtlevad.
Ja mingis osas oli noorhärral ka õigus. Teistevaheline suhtlus ei peaks tõesti minu asi olema. Aga paraku muutis nende poolt kasutatav suhtlusmaneer selle «minu» omaks, kuna oli oma olemuselt häiriv ja minu olemist segav. Eelnevalt on mul olnud olukordi, kus olen vääriti mõistnud inimeste omavahelist füüsilist laadi suhtlusmaneeri ja pidanud vastastikuse intiimsuse väljendusi ahistamiseks. Ka siis olen saanud sõimata, et kuidas saab nii loll olla. See on täiesti normaalne, et purupurjus näitsikut sikutatakse enda järel nagu kaltsunukku, sest koju on kiire, kuna asjaks läheb.
Olles oma ettepanekule negatiivse reaktsiooni saanud, taandusin ma oma vaatluspunktile ning jätkasin oma antropoloogiaõdakut. Eelnevalt lühikirjelduse saanud «suhtlemine» päädis nutva Julia sõbrannade poolt ära talutamisega ning Romeo-poolse kärakamaratoni jätkamisega, saateks kambajõmmide heakskiitvad õlale patsutamised ning ülistavad toostid. Sest mees on ju ikkagi alfa ja paneb vajadusel ka suhtes jala maha!
Kuna ma ise suurem asi suhtlemise asjatundja ei ole, siis jääb mind vististi elupäevade lõpuni kummitama mõistmatus järjepideva negatiivse emotsiooni väljakutsumise kui suhtlemise liigi suhtes. Ei mõista ma tänaseni, miks tütarlaps pärast esimest solvangut ära ei läinud, kuigi nägi, et tema pisarad ei kutsu esile soovitud andestuse palumist. Samuti ei mõista ma alfaisast mängiva nooruki kaaslase korduvat pilamist, eesmärgiga saavutada kambajõmmide heakskiit. On ju ühiskonnal oma praegusel arenguastmel selleks otstarbeks välja pakkuda piisav ampluaa alternatiivseid vahendeid.
Küll aga mõistan ma seda, et viisakuse puudumisel vastastikuses suhtlemises ei ole mõtet loota, et suhte osapooled oleksid võimelised viisaka suhtlusmaneeri rakendamiseks väljaspool omavahelist suhtlust. Kui kuulsad armunud jõudsid oma hukule määratud armastuse säilimise lootuses otsusele ühiselt hukka minna, siis pisaratel põhinev suhtlusmaneer ei ole küll füüsiliselt hukutav, kuid kindlasti suhte vaimset surma indikeeriv nähtus.
Noormeestele, kes sellist suhtlusmaneeri laiemalt harrastavad, sooviksin ajusoppidesse idanema panna ühe mõttetera. Harrastades suhtlusmaneeri, mis teie kaaslase pisarad esile kutsub, ärge piirduge lihtsa selgitusega, et teievahelises suhtes on nii «kombeks». Muidu võib juhtuda, et võite eksiarvamuse sunnil aru pärima tulnud kõrvalseisjalt ühe tutske tutaka saada, sest nii on «kombeks».