Kuula artiklit

Natuke vähem kui aasta tagasi, 4. novembril käskisid Eesti piirivalvurid Aleksei Vasilevil autost välja astuda. Kell näitas poolt nelja pärastlõunal. 20-aastane Vasilev ja ta sõbratar olid just jõudnud Narva piiripunkti, nad olid teel kodusesse Peterburi. Teisel pool jõge võisid nad Ivangorodi kindluse tornis juba näha lehvimas Venemaa riigilippu. Nukrat spioonilugu vahendab uuriv ajakirjanik Holger Roonemaa.

«Koer nuusutas midagi,» selgitas piirivalvur Vasilevile, kui too oma Mazda 3st väljus. Vasilevile oli kohe selge, et narkokoera mängutoomine pidi olema kõigest suitsukate – ta polnud kunagi narkootikumide pärast pahuksisse sattunud. Tegelik põhjus pidi olema ülesanne, mida ta parajasti Venemaa ühele peamisele eriteenistusele FSB-le täitmas oli. Tema hirm sai peagi kinnitust, kui juurde astusid ka kaitsepolitsei ametnikud ning vahistasid Vasilevi niinimetatud spionaažiparagrahvi alusel.

Kinnipidamisele järgnes neli kuud vahi all, kuni tänavu märtsis mõistis kohus Vasilevi neljaks aastaks vangi.

«Ma ootan. Ootan abi endale ja oma lähedastele. Aga mitte midagi ei muutu,» ütles Vasilev intervjuus Postimehele Viru vangla kohtumiste ruumis. «Ma olen istunud siin alates 21. märtsist. /.../ Aga mitte keegi ei ole tulnud.»

«Mulle tundub, et kuni ma olin neile [FSB-le] vajalik, olid nad nõus mind kas või maa alt üles leidma. Aga nüüd olen vanglas ja nad ei vaja mind enam. Kellelegi pole mind vaja.»

Kleenuke Vasilev, seljas pruuni tooni vanglavorm, istus teisel pool kohtumisruumi klaasseina ja rääkis sisetelefoniga. Tal oli olnud palju aega, et mõelda kõigele sellele, miks temaga just nii läks. Ta oli intervjuuks põhjalikult valmistunud. Küsimustele vastates heitis ta aeg-ajalt pilgu ruudulisse kaustikusse, kuhu oli kirja pannud mõtted, mida ta kindlasti rõhutada soovis. Ta rääkis aeglaselt ja väljendas mõtteid selgelt.

«Mulle tundub, et kuni ma olin neile [FSB-le] vajalik, olid nad nõus mind kas või maa alt üles leidma. Aga nüüd olen vanglas ja nad ei vaja mind enam. Kellelegi pole mind vaja.»

Kättesaamatu konsul

Vasilev rääkis, kuidas vahetult pärast novembrikuist kinnipidamist külastas Vene saatkonna konsul teda kaks korda. Pärast süüdimõistvat kohtuotsust märtsis soovis ta konsuliga taas kohtuda. «Alguses ootasin ja arvasin, et nad tunnevad ise huvi, kuidas mul siin läheb, aga ei… Seejärel helistasin ise saatkonda ja palusin, et minu juurde tuleks konsul, kuna soovin temaga rääkida.»

Vene saatkond Postimehe küsimustele ja kommentaaripalvele ei vastanud, kuid pärast intervjuu toimumist on konsul korra Vasilevit siiski külastanud. Tema probleemid sellest külastusest aga lahendust ei saanud.

Vahistamise ajaks oli Vasilev FSB heaks töötanud enda sõnul pool aastat. Ta ütles, et kartis oma värbajatele ei öelda. «Teate, asi on selles: mingit valikut ei anta. Kartsin, et sellega tekiks mingid probleemid minul või mu sugulastel. Seetõttu ma olin nõus.»

«Tegin seda, mida minu käest paluti. Valmistasin ette koodi, mille abil saaks ligipääsu ühe riigiasutuse wifi sisevõrku.»

Vasilev on üks olulisemaid vähemalt 12 spioonist, kelle kas FSB või Vene relvajõudude kindralstaabi peavalitsus ehk sõjaväeluure GRU on värvanud Eestis tegutsema ning kes viimase kolme aasta sees on siin vahele jäänud ja vangi mõistetud. Enamasti on nad kas Vene kodanikud või topeltkodakondsusega isikud. See lihtsustab kahe riigi vahel reisimist veelgi, kuna ei nõua viisat. Osa neist on salakaubavedajad, kes smugeldavad üle Kagu-Eesti piiri kõike alates salasigarettidest kuni inimesteni. Selliseid spioone on Vene luureteenistustel lihtne värvata, sest keeldumise korral ähvardab neid salakaubaveo eest kriminaaluurimine ja vangla.

Teised on aga väikeettevõtjad või tudengid, kellel on Eestiga kas varasem perekondlik suhe või mingi muu seos. Ülesanded, mis FSB sellistele spioonidele annab, ei puuduta enamasti salajaste paberite näppamist või riigisaladuste jahtimist. Selle asemel jälgivad nad nii Eesti kui ka NATO liitlaste õppusi ja koguvad infot tehnika kohta. Samuti annavad nad edasi infot piirivalve patrullitaktika kohta ning koguvad andmeid nii politsei, piirivalve kui kapo ametnike kohta.

Vasilevi profiil oli aga mõneti erinev. Napi staažiga spioon tabati oma esimese suurema ülesande täitmisel. «Tegin seda, mida minu käest paluti. Valmistasin ette koodi, mille abil saaks ligipääsu ühe riigiasutuse wifi sisevõrku,» ütles Vasilev. Millise riigiasutusega tegu oli, Vasilev ei öelnud. Seda ei avaldanud ka kapo.

Postimeest konsulteerinud küberjulgeoleku ekspert ütles, et potentsiaalne kahju sisevõrku ligipääsu saamisel oleks fataalne. «Sisevõrgu perimeetri läbimine oleks võimaldanud sissetungijatel märkamatult jälgida kogu võrku, eskaleerida kasutaja õigusi, luua uusi tagauksi ning võimalik, et seejärel tekitada märkimisväärset kahju ka teistele riiklikele institutsioonidele,» lausus Aare Reintam Eesti küberjulgeoleku ettevõttest CybExer Technologies.

«Astuge palun autost välja! Koer nuusutas midagi.»

FOTO: Artur Kuus

Vasilevi sõnul oli ta 4. novembril, päeval, mil kapo ta Narva piiripunktis kinni pidas, teel Venemaale, et ettevalmistatud kood oma FSB kontaktidele üle anda. «Ma pidin sel päeval viima andmed üle piiri ja andma edasi. Kohtumine pidi toimuma kas Kingissepas või Ivangorodis. Nad pidid minuga ise ühendust võtma,» lausus Vasilev.

Potentsiaalse tekkida võinud kahju kohta ei soovinud kapo pressiesindaja Harrys Puusepp kommentaari anda, kuna kahju jäi sündimata. «Ma usun, et sel korral suutsime laiaulatuslikku kahju tekkimist riigi julgeolekule vältida, kuna tabasime Vasilevi tema tegevuse varases faasis,» ütles Puusepp. Ta lisas, et Vasilevi juhtum tõestab, et FSB värbamiskatsega nõustumine lõpeb tõenäoliselt halvemini, kui kohe värbamisel ei ütlemine lõpeks.

Praeguseks 21-aastane Vasilev kasvas üles Peterburis. 16-aastasena hakkas ta töötama kohalikus fotostuudios, et aidata ema elamiskulude katmisel. Peagi sai ta aru, et vajab korralikku haridust, kui soovib elus hästi hakkama saada. Poiss soovis minna õppima Euroopasse, aga ema ei tahtnud teda liiga kaugele lubada.

«Venemaal pole just plekitu renomee selles, mis puudutab teistes riikides sissekukkunud spioonide eest hoolitsemist. Eriti paistab see silma niinimetatud säästuspioonide puhul.»

Kahest valikust, mis ema talle esitas – Soome või Eesti –, otsustas Vasilev Eesti kasuks. Ta asus õppima Sillamäe kutsekoolis ning hiljem Kohtla-Järvel TTÜ kolledžis programmeerimist. Ta ütles, et tegi samal ajal ka vabakutselisena veebidisaineri tööd. «Selle rahaga aitasin emal katta elamiskulusid,» selgitas ta.

Ema visati välja

Pärast vahistamist ei suutnud Vasilev enam ema ja toona kõigest kaheaastast väikevenda aidata. Üürikorteri peremees viskas nad korterist välja. «Mõnda aega olid mu ema ja väikevend sunnitud peatuma isegi sõprade juures. Mitte keegi ei aidanud neid. Suurem osa ema palgast läheb üüri maksmiseks, aga ka mina ei saa ju enam aidata,» rääkis Vasilev. Just see ongi tema peamine etteheide FSB-le ja Vene saatkonnale.

Vasilevi ema Jelena Pasovets kinnitas eraldi intervjuus Postimehele, et korteri omanik andis talle väljakolimiseks ühe päeva. «See juhtus keset talve. Omanik lihtsalt teatas, et ei soovi enam «meiesuguseid inimesi», pidades silmas perekonda, kelle üks liige on vangis,» rääkis Pasovets.

Ka tema sõnul pole keegi ei saatkonnast ega muudest riigistruktuuridest talle abi pakkunud ega kordagi tema poole isegi pöördunud. «Ma käisin ise ühe korra nende juures, aga nad ütlesid, et nad ei tea üldse midagi minu Ljošast. Seepärast pole mõtet mul rohkem proovidagi.»

«Venemaal pole just plekitu renomee selles, mis puudutab teistes riikides sissekukkunud spioonide eest hoolitsemist. Eriti paistab see silma niinimetatud säästuspioonide puhul,» ütles Briti julgeolekupoliitika- ning spionaažiekspert, ajakirjanik Edward Lucas.

Unustuses

Lucase sõnul võib Vasilevi unustusse jätmise põhjus olla näiteks see, et ta jäi Eestis vahele juba oma esimest ülesannet täites, kui ei saanud oma tööga hakkama või kui keeras mingi muu jama kokku. «Kui ta eraldi ei leppinud oma värbajatega kokku pere heaolu tagamises, juhul kui ta avastatakse, siis ma ei oleks üllatunud, et FSB teda nüüd enam tõsiselt ei võta,» rääkis Lucas.

Vasilev ütles Postimehele, et värbamise ajal lubati, et tema ja ta perekonna eest kantakse vajaduse korral hoolt. «Palun mõistke, kui mind värvati, ei teadnud ma üldse, mida oodata. Nad lubasid, et aitavad mind ja mu perekonda materiaalselt, juhul kui minuga midagi juhtub. Kahjuks ei olnud see tõsi.»

Vasilev, kes värbamise hetkel oli vaevu 20-aastane, ütles, et talle pakuti vastutasuks ka raha – kui palju, ei olnud ta nõus avaldama – ning isegi reise või ekskursioone. «Ma arvasin, et see oleks mulle isiklikult huvitav ja arendav. Aga midagi sellist ei juhtunud.»

Selle asemel peab ta nüüd tasuma nii enda kaitsjakulud kui ka kohtuotsusega tema käest välja mõistetud menetluskulud, mis ulatuvad 1250 euroni. «Olen sunnitud siin vanglas töötama, aga ühe tunni eest makstakse vaid 60 senti. Ja 50 protsenti sellest summast läheb kohtukulude katteks. Ma ei tea, kas ma üldse jõuan siin töötada nii kaua, et kõik tasutud saaks.»

Usutav eitus või abi

Ivo Juurvee, Tartu Ülikooli doktorikraadiga ajaloolane ning luurevaldkonna uurija, ütles, et vahele jäänud spioonidega käitumine on nende koduriikidele alati väga keeruline teema. «Kui sissekukkumisi ette tuleb – ja agressiivselt tegutsedes neid tuleb – peaks oma riigi valitsusele jääma poliitiliste tagajärgede minimeerimiseks võimalus usutavaks eituseks. See tähendab, et öeldakse «meie ei tea midagi». Teiselt poolt oleks vaja sissekukkunud luurajaid igati aidata, et see tulevastele potentsiaalsetele spioonidele teatavaks saaks ja oleks võimalus ka edaspidi edukalt värvata. Sellise aitamise ja usutava eituse vahel on vastuolu, mis on sisuliselt ületamatu. Kummale poole kalduda, tuleb otsustada juhtumipõhiselt,» rääkis Juurvee.

Ta ütles, et Vasilevi puhul kaldus kaalukauss järelikult eituse poole. «Kas see on seotud tema vähese väärtusega FSB silmis? Küllap ikka.»

««James Bond» on romantiseeritud film, päris elu on palju karmim. Minu argipäev on vangla. Siin ei ole happy end’i.»

Aleksei Vasilevil on karistuseks määratud neljast aastast jäänud istuda veel kolm. «Siin vanglas ei ole midagi lõbusat,» ütles ta läbi klaasist vaheseina mulle otsa vaadates.

Ema on teda külastanud kahel korral, viimati juuli lõpus. Nad said vestelda kaks tundi, eraldatud sellesama klaasseinaga. Ema sõnul ei ole Aleksei ka neil kohtumistel talle rääkinud, millega ta täpselt FSB heaks töötas. «Ta ütles, et kui koju tuleb, räägib kõik ära. Praegu ta ei soovi mind kurvastada ja vist ennast ka. Ma ei tea, võib-olla ta ka kardab midagi.»

Teine inimene, kelle järele Vasilev igatseb, on sõbratar. «Nemad on ainsad, kes mind praegu toetavad,» ütles Vasilev, aga tunnistas, et ta pole kindel, kas neiu jõuab ta vabanemise ära oodata. «Saate aru, neli aastat on pikk aeg. Praegu ütleb ta, et ootab mind, aga ma ei tea, mis aeg toob.»

Küsimusele, kas enda värvata laskmisel mängis rolli ka jamesbondilik ettekujutus eesootavast tööst, vastas Vasilev, et see on jama. ««James Bond» on romantiseeritud film, päris elu on palju karmim. Minu argipäev on vangla. Siin ei ole happy end’i.»

Loo valmimisele aitas kaasa Jekaterina Minkova.