Esmaspäeval avati Lohkvas Anne katlamaja seinal suure töömehe ja tegija Tiit Veeberi bareljeef. Mulle meenuvad mõned seigad Supilinna poisi Tiidu töörügamisest. Eriti paistis ta silma 1992. aastal, kui Tartu suurettevõtetest olid veel üksikud järele jäänud.
See oli aeg, kui õli ja maagaasi hind tõusis ja linn valmistus külmaks talveks. Maagaasi ei saanud soojatootmiseks kasutada, Eesti Gaas keeras paljudel ettevõtetel maksejõuetuse tõttu kraanid kinni. Ka paljud eramajade gaasitarbijad jäid võlglasteks ja gaasita ning maksid võlga veel paar aastat tagantjärele.
Olukorrast pääsemiseks moodustasime 12. detsembril 1992 aastal Tiit Veeberi ja Viktor Villemsiga kolmeliikmelise algatusrühma. Kutsusime Tartu erksamad elektri- ja soojusinsenerid tehnilise järelevalve inspektsiooni Tiigi 15 nõupidamisele, et leida väljapääs energiakriisist. Järeldasime, et ainus võimalus selleks on järgmine: tuleb kiiresti ehitada turbaküttel soojuselektrijaam. See jäi aga toonase linnavalitsuse vastuseisu tõttu ehitamata.
Ent Giga omaniku Veeberi vedamisel viidi Anne katlamajas soojatootmine kiiresti üle turbale ja hakkpuidule ning 15 aastat hiljem, 19. oktoobril 2007 paigaldati koostöös Fortumiga katlamaja juurde soojuselektrijaama nurgakivi. Jaam valmis mais 2009 ning linna soojatarbijad ei sõltunud enam Vene gaasist ja jaam oli ühtlasi toeks linna elektrivarustuskindluse tagamisel.
Veeber heitis juba siis pilku tulevikku ja nägi, et soojatootmine turbal ja hakkpuidul pole veel lõplik sõna – ta unistas ajast, kui turbaküte asendatakse vesinikküttega. Ega see aeg pole kaugel.
Tiit Veeber oli kui energiageneraator, kes on teinud Tartu linna arengus suuri tegusid. Ta ei toppinud raha sukasäärde, vaid lükkas käima Tartu soojamajanduse rekonstrueerimisprogrammi, annetas raha Peetri kiriku remondiks, paigaldas Giga ja Kambja valla koostöös Kambja kalmistu väravaesisesse parki 37-tonnise perekonnakivi «Hoidke meid alles». Ta pani õla alla heategevusele, kultuuri edendamisele, aitas järjele eluheidikuid jne.
Kõiki ta heategusid ei suuda siin üles lugeda. Kuid võin kinnitada: tema jalajälg Tartus on olnud küll nii suur, et see ei ole mahtunud Tasku ette jäädvustatud jalajälgede reale.