Bikiinifitnessi tippu vaid poole aastaga – kuidas on see võimalik?
/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
12. oktoober 2018, 23:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/10/11/11488295t1hd831.jpg)
Bikiinifintess on karm ala, tee edule sillutatakse aastaid kestva raske töö ja ränkade loobumiste hinnaga. Äsja kroonitud Eesti meister Jana Tederil õnnestus tõusta võistlusvormi ja võtta kuldmedal napilt poole aastaga. Kuidas?
Kohtume Janaga Sparta spordiklubi jõusaalis. Ta on palju pisem ja saledam, kui lavafotode põhjal arvata võiks, naerab avalalt ning on valmis meile ausalt rääkima kõigest, mis edu hinna sisse kuulub. «Idee bikiinifitnessiga algust teha tuli tuttavatelt – tantsutrenni sõbrad nihkusid vaikselt uue ala peale, teiste hulgas ka Egle Eller-Nabi.» Jana oli ammu tähele pannud, et tema lihaskond reageerib koormusele hästi, nii otsustas ta 2017. aasta alguses Jaanika Avamäe võistlustiimiga liituda. «Alguses ma võistelda ei plaaninudki – tahtsin saada 40. eluaastaks elu parimasse vormi. Kuid treener märkas juba kaks kuud pärast alustamist, et põhi on hea, vorm hakkab tulema, ning innustas mind kohe samal sügisel võistlema.»
Medalid kaela poole aastaga
Jana Tederi teekond bikiinifitnessi maailma tippu kulges peadpööritava kiirusega. Aprillis 2017 sai paika kindel võistlusplaan, sportlane ise oleks meelsasti pihta hakanud mõnest algajate võistlusest, kuid ühtki sellist polnud võtta. Nii sai tema esimeseks võistluseks sama aasta septembris toimunud Arnold Classic Europe, paljude bikiinitüdrukute unistuste võistlus. «Kümne parima hulka ma veel ei pääsenud, aga elu esimesest lavakogemusest oleks seda ka palju oodata. Kuigi vorm oli hea, oli minu poseerimine väga toores. Kujutan ette, et ma olin seal nagu robocop,» naerab atleet. «Kuid sain hindamatu kogemuse!» Pärast võistlust tehti treeneriga põhjalik analüüs ning juba kaks nädalat hiljem päädis see kahe hõbemedaliga Diamond Cupil. «See oli suur šokk nii mulle endale kui ka kogu Eesti fintessiringkonnale. Ja siis tulid Eesti meistrivõistlused 2017, mille ma võitsin. Esimesel aastal lavale ja kohe Eesti meistriks.» Edulugu sai sellega aga alles hoo sisse – maailma meistrivõistlustel tuli eestlanna kümnendaks. Päris nii libedalt, nagu ehk kõrvalseisjale nüüd tunduda võib, need asjad bikiinifintessis loomulikult ei käi. Jana Tederi edu ning tema harmooniliselt arenenud, naiselik ja trimmis vorm ei sündinud paari kuuga, selle taga on ikka aastatepikkused treeningud. «Võib öelda küll, et ma olen kogu elu vaeva näinud selleks, et olla selline, nagu ma olen nüüd,» märgib atleet ise tagasihoidlikult.
/nginx/o/2018/10/11/11488285t1he370.jpg)
Jana Teder
IFBB Bikini Fitness atleet
171 cm/lavakaal 61 kg, tavakaal 67–68 kg
rasvaprotsent laval 10%, hooajaväliselt 20–22%
Treener Janika Avamägi, TEAM Blue Diamond, spordiklubi Sparta
Saavutused:
Euroopa meistrivõistlused 2018 – hõbe (masters)
IFBB Läti avatud meistrivõistlused – hõbe (masters), pronks (pikkuskategoorias)
Eesti Karikas 2018 – kuld (masters)
Maailma meistrivõistlused 2017 – 10. (pikkuskategoorias)
Riga Pearl 2017 – pronks (pikkuskategoorias), pronks (masters)
IFBB Diamond Cup, Ben Weider Legacy Cup Soomes – hõbe (pikkuskategoorias), hõbe (masters)
Eesti meistrivõistlused 2017 – kuld (masters)
Eesti meistrivõistlused 2018, 13.okt – kuld (masters)
Iga suutäis loeb
Selleks et kohe medaleid kaela saada, ei piisa tõesti ükskõik kui kõvast trennist, kenadest näojoontest ja säravast naeratusest rääkimata. Vaja on ka karmi korda toidulaual.
«Toitumises annab tulemuse ainult distsipliin,» nendib Jana. «Reeglina selleks, et keharasv põleks, ei tohi sa veresuhkruga mängida. Nii kui insuliin läheb üles, lõpetab keha rasva põletamise – see tähendabki, et pead sööma hästi korrapäraselt, kindlatel kellaaegadel. Mul on alati ja igal pool oma viis einet kaasas.»
Bikiinifitnessis on toitumine nagu täiskohaga töö, iga suutäit tuleb mõõta ja kontrollida. Jana kinnitab, et temale see sobib. Pideva kontrolliga harjub, erilisi isusid ei teki ning baasainevahetusest, mis on tema puhul 1600 kcal, ei lähe ta allapoole ka võistluseelse dieedi ajal.
«Täiesti jabur, et mõned naised hoiavad end lausa 900–1200 kalori peal, see on ju elamine näljarežiimil!» leiab asjaosaline.
Näljutades kaob küll kiiresti kaal, aga nahk kannatab, juuksed kaovad, inimene vananeb pea üleöö. Väga paljud bikiinitarid kasutavad juuksepikendusi, Janal on seevastu täiesti isiklik, tervisest pakatav vööni lakk. Kuidas? «Jah, võistlustasemel bikiinifintess pole mingi tervisesport, kuid minu eesmärk on teha seda võimalikult tervelt,» ütleb ta resoluutselt. «Hea indikaator mulle on see, et päevad käivad võistlushooaja lõpuni.» Saan teada, et väga paljudel dieedi ajal tsükkel peatub ning see ilus keha, mida laval eksponeeritakse, tegelikult naisena ei funktsioneerigi.
«Mulle ei ole selline ok! Bikiinifitnessi kohtunikud hindavad samuti seda, et su lihas on terve, näljutatud lihas näeb laval hoopis teistsugune välja,» selgitab Jana ja lisab, et tervislik fitness nõuab igapäevast kontrolli. Ta ei tarvita alkoholi ega söö võistlushooajal ühtegi toitu, millest ei tea täpselt, mida see sisaldab. Sõpradega midagi tähistades võtab oma toidu kaasa. «Pidudel ja vastuvõttudel ma enamasti isegi ei proovi mitte midagi. Aga keegi ei pane tähelegi, et ma ei joo ja söön oma toitu.»
Kiirdieete ega ekstreemseid meetmeid Jana ei poolda. «Mäletan hästi, kuidas olin Rumeenias MMi laval koos 40 naisega. Prožektorite all oli väga palav ja kaunitarid hakkasid järjest minestama, sest olid oma keha nii kuivaks ajanud, et see ei suutnud enam funktsioneerida. Fitnessis on igasugu otseteid, mis käivad sportlase tervise hinnaga.»
/nginx/o/2018/10/11/11488295t1hd831.jpg)
Kunstrinnad ei kuulu baasvarustusse
Noorte bikiinitaride esimene mõte on sageli see, et alustuseks tuleb minna rinnaoperatsioonile. «Mina olen teinud kaks väga edukat hooaega ilma kunstrindadeta,» rõhutab Jana. Üks kohtunik küll ütles mulle Euroopa meistrivõistlustel, kus sain hõbeda, et kullast jäi puudu ainult kaks punkti – vaid see rinnakumerus. Esimesel hetkel mõtlesin küll, et kõik, nüüd lähen ja kohe lasen endale rinnad panna. Aga olen sellest üle saanud ja järjest enam tundub mulle, et siiski mitte.» Sportlase sõnul on väikese rinnaga mugavam treenida ja ka bikiinitootjad on piisavalt nutikad – lavale astudes saad proportsioonide parandamiseks lihtsalt rinnad ette panna. Profidivisjonis on kunstrinnad, tõsi küll, tänaseni standard.
Ootamatu standard, sest ühelgi üliväikese rasvaprotsendiga naisel ei saa eluilmas olla lopsakat büsti. Või äkki siiski saab? Jana hakkab naerma.«Ei, see pole reaalne, büstile annab mahu rasvkude.»
Jana Teder on tähele pannud, et viimastel aastatel liigub asi siiski üha enam loomulikkuse poole. Näiteks tuli hiljutisel Arnold Classicul bikini master’i kategooria võitjaks striiade ning loomulike proportsioonidega naine.
Puhkus on osa treeningust
Tihti usutakse, et mida rohkem aega jõusaalis veedad, seda parema vormi saavutad. See on müüt. Jana rutiini kuulub neli jõusaalitreeningut ja üks pumpav treening nädalas. Lisaks poseerimine ja tempokad jalutuskäigud kardiotreeninguks. «Puhkus on osa programmist, ilma selleta ei saavuta mingeid tulemusi! Jõutreeningul lõhutakse lihast ja puhkuse ajal annad kehale võimaluse lihase taastamiseks ning ehitamiseks.»
Jana ei lükka ümber kõmu, et fintessimaailmas ringleb ka päris palju keelatud aineid. «Esmapilgul näivad need inimesed muidugi olevat supervormis, nagu tõuhobused. Kuid naistel muutub näiteks lõuajoon. Ebaloomulikult esile pungitava kõhulihase, n-ö kilpkonnakõhu taga on samuti steroidid.»
Jana on läbinud ka bikiinifitnessi kohtunike koolituse, et saada paremat ülevaadet, mida sel alal õigupoolest hinnatakse. Tänaseks oskab juba aimata, kes on midagi kasutanud ja kes puhtalt pingutanud.
Spartas treeniv Jana ütleb, et sportlased hindavad sealse saali võimalusi ja üldist tööeetikat – keegi ei vaata, mis sul seljas on, igaüks ajab rahulikult oma asja. Talle endale sobib selge struktuuriga elustiil: «Hommikul ärkan, harjutan poseerimist. Samal ajal valmistan endale täpse eine. Päeval teen IT-tööd, olen protsessijuht. Siis treeningud, õhtune jalutuskäik, valmistan järgmise päeva toidud ette ja nii ta käib.»
Lõbud ja patud
Jana juttu kuulates saab selgeks, et bikiinifintess täidab kogu ta elu. «Üritan hoida tasakaalu, et töö ja treeningute kõrvalt jääks aega ka pere ja sõprade jaoks. Näiteks teen laupäeval kaks tundi kardiotrenni, kuid samal ajal lobisen õe või sõbrannaga.» Atleet möönab, et niimoodi asjade ühendamine nõuab hästi palju planeerimist – tal on iga tegevus täpselt pabermärkmikus kirjas, olgu töö- või puhkepäeval. Jana kaks tütart on õnneks pärinud ema spordikire. «18-aastane Reene otsustas peale pikka ja edukat võimlemiskarjääri hakata tegelema fitnessiga – eesmärgiks jõuda lavale järgmisel kevadel. 11-aastase Angelina põhialaks on kergejõustik. Mõlemad tüdrukud on andekad mitmel alal. Kevadel tulid mõlemad näiteks Eesti meistriks õhuakrobaatikas ja kuuluvad pidevalt kooli esindavatesse võistkondadesse.»
Jana elukaaslane on naise spordiala suhtes väga toetav. «Tegi minuga isegi kirjaliku lepingu, et saaksin oma unetunnid alati korralikult välja magatud – ega me sellest liiga rangelt kinni ei pea, kuid siiski on justkui üks lisakontroll ja nii ei veni õhtused jutud liiga pikale. Ta ise ei söö küll sama rangelt nagu mina, kuid harrastab semi-clean- ehk poolpuhast dieeti.»
Bikiinifitness on väga paraadlik ala; kas on raske olla naise kõrval, kes läheb nappides bikiinides lavale ning saab meeletult palju tähelepanu? Jana tunnistab, et iga mehe ego tõepoolest ei kannata seda välja, kui naine on temast paremas vormis. Nii et peab olema väga tugeva karakteriga mees!
«Ma pole tegelikult terastahtega supernaine, mu eelmine pikaajaline suhe lõppes just siis, kui võistlushooaeg oli täies hoos. Siis käisid küll lained üle pea ja sõin korraga ära terve suure tahvli šokolaadi,» tunnistab sportlane. «Emotsionaalselt see ei aidanud, ainult jubedad süümekad olid pärast.»
Pärast võistluspäeva lubavad siiski ka bikiinitarid endale ühe patueine, süües midagi, millest on kaua ilma olnud. «Ükskord unistasin hästi pikalt kõrvitsaseemnesepikust, mida Selveris lahtiselt müüdi. Mõtlesin kogu aeg, et tulen Euroopa meistrivõistlustelt tagasi ja siis luban seda endale,» räägib Jana. Ta võitis hõbemedali, kuid igatsetud preemiast jäi paraku ilma. «Kui suur oli mu pettumus, kui tulin tagasi ja selgus, et seda sepikut ei müüdagi enam!»
