Aga mina julgen sekkuda

Triin Varek. Foto: Erakogu

Jalutasin mõni õhtu tagasi hämaruses kodu poole, kui märkasin Parkali tänava promenaadi pinkide juures suuremat rüselust. Noori oli kümne ringis ja eemalt näis, et nad kaklevad. Lähemale jõudes tundus, et neil on siiski lõbus, sest naerdi, samal ajal kui üritati üksteisele käte ja jalgadega pihta lüüa. Seljakotid ja jalgrattad vedelesid pinkide vahel maas. Liikus ka teisi täiskasvanuid, kuid nood kõndisid mööda aiaäärt, üritades jääda nähtamatuks.

Olin vaatepildist häiritud. Läksin noorte juurde, tutvustasin end ja ütlesin, et tekkis tahtmine kutsuda politsei, kuna eemalt jättis “mäng” kakluse mulje. Mind isegi kuulati, seekord. Ei saadetud “pimedatesse” kohtadesse. Poisid olid rahulikumad, aga neiud arrogantsed. Ütlesin, et selline käitumine ei sobi, rattad võiks olla hoidikutes ja alles hiljuti korda saanud tänava ilu on mõistlikum rahulikumal moel nautida. “Selge!” kõlas vastus. Lahkusin selja tagant kostva irvituse saatel.

Suvel pöördusin ka turul noorte häiriva käitumise pärast nende poole. Lärm ja ebatsensuursed väljendid häirisid nii turukülastajaid kui ka müüjaid. Skate-pargis astusin ligi sooja sügisilma nautivale alaealiste suitsetajate kambale.