Schopenhaueri kaemusmõistmise õpetus

Arthur Schopenhauer. Foto: Repro

Minu 2018. aasta suvelugemine oli kaasaja mõtlemise rajaja Arthur Schopenhaueri (1788–1860) kaheköiteline peateos «Maailm kui tahe ja kujutlus» (ilmus 1818; täiendatult veel 1844 ja 1859). Neid mahukaid köiteid oli raske koju tassida, aga lugemisrõõm tasus vaeva, sest Toomas Rosina väga hea tõlge edastab autori võluvat stiili.

Lugemisel osutusid II köite eriteemad (instinktid, hullus, kunst, luule, muusika ja teadvus) oodatust sisukamaks. Schopenhaueri kaemusmõistmine on nagu intuitiivne tunnetus või tundetarkus (emotsionaalne intelligentsus). Veenmisõpetuse (filosoofia) ja uskumisõpetuse eristus on parim, mida seni sellel teemal lugenud olen. Püsiväärtuslik on tema I köite lisa «Kanti filosoofia kriitika» ja II köite «Täiendusi esimesele raamatule». Neis tekstides kirjeldatud kogemuse ja mõtlemise suhted sarnanevad konstruktivismiga, kus kogemus ei edasta välismaailma tegelikkust, vaid seda kujutlust, milleks meie eneseteadvus kogemuse muudab. Schopenhaueri kaemusmõistmise ja mõistelise mõtlemise eristamise õpetus on sissejuhatuseks Jean Piaget’ konstruktivismile.