Sissevaade töönarkomaanist dirigendi argipäeva

Madis Vaikmaa
, Arteri toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Risto Joost portreefilmis «Muusikakosmose päikesepoiss Risto Joost». FOTO: Kaader Filmist
Risto Joost portreefilmis «Muusikakosmose päikesepoiss Risto Joost». FOTO: Kaader Filmist Foto: Kaader filmist

Mitukümmend inimeste kõnelevad ekraanil Risto Joostist sõnu, mis imelisel kombel kokku kõlavad: just nagu hea orkester andeka dirigendi käe all. Režissöör Jaanus Nõgisto maalib liikuvate piltide, helide ja pealtnägijate tunnistuste abil haarava portree.

Portreefilm «Muusikakosmose päikesepoiss Risto Joost» on ohtrate muusikanäidetega teekond kontratenori, koorijuhi, kunstilise juhi ja dirigendi Risto Joosti varasest lapsepõlvest suurte kontserdisaalide lavadele.

Esiti võib mõnel tagasihoidlikuma loomuga eestlasel tekkida küsimus, kas inimene, kes on nõus üles astuma iseendast rääkivas portreefilmis, on… noh, ütleme, edev? Aga kas sel on tähtsust, kui selle inimese ülesanne on seista nii füüsilises kui ka vaimses mõttes orkestri ja publiku vahel, olles parasjagu kõlava vahendaja ja mõtestaja? Ja kas on siis patt, kui dirigent naudib prooviperioodil nähtud töö vilja – muusikat? Sest lõpuks on üks kontsert ikkagi dirigendi mõttetöö tulemusel tekkinud muusikalise nägemuse realiseerimine suure meeskonna abil ning kui sellise meeskonna kese tunneks end kolleegide ja publiku ees ebamugavalt, teeks ta ilmselt mõnd muud tööd.

Aga just tööst see film räägib, näidates vaatajale lähedalt, milline on olnud see teerada, mida mööda Joost on päris pisikesena vähem teadlikult ja aastate möödudes aina teadlikumalt sammunud, et jõuda karjääriredeli esimeste pulkadeni. Kõrvalseisjana tuleb tunnistada, et muljet avaldab tema töö oma hääle – väga haruldase kontratenori – arendamisel, enda asutatud koori ülesehitamisel ja esiti kodumaal väiksemate ning ajapikku välismaal suuremate koosseisude juhatamisel.

Reisisellilt on see tee nõudnud muidugi jäägitut pühendumist muusikale, aga veelgi enam on ta pidanud pühenduma nendele, kes selle muusika ette kannavad. Sest pärast tööd partituuriga algab töö inimestega ja selleski on ta edukas.

Kõnealuse filmi puhul on oluline mõista, et 38-aastase Joosti jaoks pole praegune hetk mingi lõpp-punkt või viimane peatus. Filmiski öeldakse, et dirigendi amet elu teisel poolel alles algab ning loendamatud kontserdid ja etendused Eesti ning maailma suurtel lavadel on alles ettevalmistus, eeldus.

Kokkuvõttes on Joosti film klassikalisest muusikast lugu pidavale inimesele kohustuslik vaatamine. Ühelt poolt saavad tuttavamaks tema juhatatavad koosseisud, aga tähtsamgi on tunda oma kangelasi, kelle elu möödub justkui Eesti riigi visiitkaardina, esitades kodumaiste heliloojate loomingut maailmas. Ühelt poolt teeb selle võimalikuks eesti muusikute kõrge tase ja teiselt poolt muusika keele rahvusvahelisus ning asjaolu, et seda keelt kõnelevate muusikute tööpõld on piiratud Maaga. Sestap osakem hinnata neid hetki, kui nad kõnelevad seda keelt kodupubliku ees või – nagu praegusel juhul – dokumentaalfilmi vahendusel.

Ah jaa, kui pealkiri lubas sissevaadet argipäeva, siis filmist jääb mulje, nagu algaks Joosti argipäev proovis ja lõppeks kontserdil – maestro Muhu maakodu, musta värvi musti sokke või kodust noodiriiulit ei näe. Ja sellest on veidi kahju, sest see toonuks Joosti vaatajatele veelgi lähemale.

ARVUSTUS
«Muusikakosmose päikesepoiss Risto Joost»
Portreefilm
Režissöör Jaanus Nõgisto
Kestus 56 minutit
Eetris 14. oktoobril Tallinna TVs

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles