Inimõigused peaksid kuuluma ka veel sündimata lastele, kuid kehtiv seadus lubab katkestada alla 12 nädalat kestnud elu. Kui me ka aborte keelustada ei taha, tuleks ometigi küsida, kas on õige sellist elu lõpetamist maksurahast kinni maksta.
Kenno Põltsam: abordi riiklik rahastamine tuleb lõpetada (6)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Abordiõigus sai legaalseks 1922. aastal Nõukogude Liidus ning Eestimaal on valikaborditeenust pakutud 1956. aastast. Sellest ajast saati on Maarjamaal abordi läbi elu kaotanud 1,5 miljonit sündimata last – selle kõrval kahvatuvad küüditamised ja repressioonid.
1998. aastal võeti taasiseseisvunud Eestis vastu praegu kehtiv abordiseadus, mis lubab raseduse katkestada, kui see on kestnud alla 12 nädala. 2015. aasta alguses võttis riigikogu vastu veel ühe liberaalse seadusemuudatuse, mille järgi lapseootele jäänud alaealine võib nõuda oma raseduse katkestamist vanemate nõusolekuta.
Kui 1947. aastal töötati välja ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni, tegid teksti autorid ettepaneku kirjutada kohe deklaratsiooni algusesse, et «igaühel on õigus elule ja kehalisele puutumatusele alates eostamise hetkest, sõltumata tema füüsilisest või mentaalsest seisundist». Selle sõnastuse blokeerisid aga kommunistlikud Hiina ja Nõukogude Liit ühes Suur-britanniaga.
Paljudes üldlevinud teaduslikes ja meditsiinilistes allikates on aga valitsenud juba pikemat aega konsensus, et ka sünni eel on lapsed elavad inimesed, ning kuivõrd inimõigused kuuluvad igale elavale inimesele, peaks need kuuluma ka veel sündimata lastele.
Abordiõiguse teeb eriti problemaatiliseks see, et sündimata laste emaüsast eemaldamist võetakse ka Eestis kui tervishoiuteenust. Sõltuvalt asjaoludest jääb haigekassa piirhind 136 ja 450 euro vahele, patsiendi kanda jääb omaosalus, sõltuvalt protseduurist ligemale 18 eurot või 39 eurot.
Häälekama kristlaskonna meelest tuleks lõpetada igasugune riiklik abordi rahastus. Tegu oleks õiglase ja eetilise otsusega, millega seob tervishoiusüsteem end lahti kohustusest tasuda rahaliselt sündimata laste tapmine.
Kahetsusväärselt pole ei eelmised Eesti valitsused ega ka praegune tahtnud näha selles probleemi. Abort pärsib meie rahvastiku juurdekasvu ning riik on nõus, et see makstakse kinni maksumaksja taskust, seda olukorras, kus meie rahvaarv aina väheneb.
Siinkohal võiks tsiteerida kunagist USA presidenti Ronald Reaganit: «Valitsus ei lahenda meie probleeme, vaid ta lausa finantseerib neid.»
Minu isiklik seisukoht abordi küsimuses on olnud varem liberaalne ja kõhklev, ent viimase aasta jooksul olen võtnud omaks kindla ja range seisukoha: valikabort on ebainimlik, sest see võtab ära õiguse sündida.
Abordi tulihingelised pooldajad võivad rõhuda naiste enesemääramise õigusele, ent selles küsimuses jäävad individualismi käed lühikeseks. Lapse ilmale toomine on kahe sugupoole ettevõtmine, mis teenib kõige pühamat eesmärki siin maakeral – selleks on uus elu. Sellest tulenevalt kannavad mõlemad vanemad võrdset vastutust terve ühiskonna ees ning siinkohal peab koputama ka laste isade südametunnistusele. Ärge jätke oma lapse ema sellisesse olukorda, et ta peab otsustama nii radikaalse meetme kasuks!
Mida võiks uus valitsuskoalitsioon järgmisel kevadel kõnealuses küsimuses otsustada?
Häälekama kristlaskonna meelest tuleks lõpetada igasugune riiklik abordi rahastus. Tegu oleks õiglase ja eetilise otsusega, millega seob tervishoiusüsteem end lahti kohustusest tasuda rahaliselt sündimata laste tapmine.
Paljud ei soovi, et nende tasutud maksude eest tehakse midagi sellist, mille tagajärjel Eesti rahvastik väheneb ning mis oleks vastuolus kristliku moraaliga, mis on tuhandete aastate jooksul tõstnud esile elu pühaduse.
Seetõttu peaksid võrdset vastutust kandvad lapsevanemad ise oma valikabordi eest tasuma. Saagu see lähima aasta jooksul poliitiliseks kompromissiks konservatiivide ja liberaalide vahel.