Juhtkiri: väärikas vananemine oma sisulises tähenduses (1)
16. oktoober 2018, 00:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/10/15/11500726t1h4d83.jpg)
Suur osa probleemsetest hoiakutest tekib mõtteviisist «minuga ei juhtu». Paraku juhtub, ja üks asi päris kindlasti – me kõik jääme vanaks. Eesti ühiskond vananeb, neis tingimusis tuleb riigi ja omavalitsuste tasandil, aga ka erasektoris, õieti igaühel meist pöörata suuremat tähelepanu väärikale eluõhtule. Seda mitte lühiajaliste loosunglike poliitiliste lubadustena, vaid läbimõeldud strateegiliste otsustena.
Peame õppima trende märkama, et neist valehäbita rääkida ja vajalikud järeldused teha.
Eesti rahvastiku vananemistempo 21. sajandil on Euroopa kontekstis olnud kiire. Tervena elatud aastaid on järjest enam, oodatav eluiga sünnimomendil oli mullu statistikaameti andmeil ligi kaheksa aastat pikem kui aastal 2001, ulatudes 78,23 aastani (meestel 73,65, naistel 82,34). Nagu erialateadlased on rõhutanud (vt nt Eesti inimarengu aruanded) on rahvastiku vananemine demograafilise arengu seaduspärane väljendus. See on protsess, millega meil tuleb õppida arvestama.
Kogu meie elukeskkond tuleb kujundada vastavaks muutunud vanusestruktuuriga elanikkonna vajadustele, märkis hiljutises leheloos Tallinna Ülikooli Eesti demograafia keskuse teadur Tiina Tambaum, kelle teadustööde uurimissuunad on seotud eakate õppe ja aktiivsena vananemisega. «Tulevikuühiskonna ehitamine kitsalt meditsiini- ja hooldusteenuste pakkumisele toetab valearvestust, nagu poleks /.../ vananedes ja vanaduses vaja muud kui tablette ja puhast voodit,» kirjutas teadlane (PM 29.08).
On mitmesuguseid näiteid, kuidas teeninduse valdkonnas saab vastu tulla inimestele, kel liikumine, nägemine ja kuulmine pole parim, aga kes ometi tahavad säilitada võimalikult aktiivse eluviisi. Üks suuremaid probleeme, millest ka ajakirjandus on kirjutanud (vt nt PM 15.09), on üksindus. Eestis kasvab iga aastaga üksi elavate 65-aastaste ja vanemat inimese arv. Mullu oli neid statistikaameti andmeil 107 000, aastal 2000 näiteks 73 000.
Küsimus ei pea seisnema ainult selles, kas pension on paaril järgmisel aastal kümme eurot suurem või väiksem. Peame üheskoos leidma kestlikke lahendusi.
Väärikas vananemine peaks olema sisulise arutelu teema ka valimisdebatis ja ulatuma kaugemale ühest valimistsüklist. Küsimus ei pea seisnema ainult selles, kas pension on paaril järgmisel aastal kümme eurot suurem või väiksem. Peame üheskoos leidma kestlikke lahendusi. Järeltulijad muidugi aitavad, aga neilgi on oma elu, omad lapsed, sageli kaugel, sageli välismaal. Hooldekodu pole praegu mingi unistuste lahendus.
Soome seeniorimajade näide, millest tänases Postimehes juttu, on üks võimalik tee. Siiski pole see igaühele kättesaadav, sest kinnisvarast ei pruugi sellisesse eakate kommuuni asumiseks piisata. Ennekõike vajame muutusi hoiakutes, valmisolekut teha muutusi ka vanemas eas. Oma kodust pole lihtne lahkuda, kuid kui panna kaalukausile vanaduse abitus ja üksildus, võib see seisukoht muutuda.