Janek Mäggi: riigireformijad ei tunne süsteemi

Täna saates „Otse Postimehest“ üles astunud keskerakondlasest riigihalduse minister Janek Mäggi meelest keskenduvad riigireformi sihtasutuse ettepanekud suuresti tehnilistele küsimustele, mis Eesti elu päriselt paremaks ei tee.

Kui sa olid just ministriks saanud, siis ei teadnud sa riigihaldusest ei ööd ega mütsi. Missugusena Sa nüüd oma rolli ise sõnastad, kus on tegevuse fookus? (Ajakirjanik ja minister sinatavad teineteist, sest on olnud kolleegid Äripäevas – VK).

Fookusi on mitu. Riigimajadega tegelemine, tselluloositehas loomulikult, haldusreform ja selle järelmõjud. Ja loomulikult kogu riigi kinnisvara.

Oled olnud minister ligemale pool aastat. Mis on põhiline erinevus sinu endise eluga?

Kui Charles Dickensi käest küsiti, kui ta oli 57aastane, et mida sa loed, siis ta vastas: kuni 12. eluaastani ma lugesin, pärast seda olen ainult kirjutanud. Aga minul läks täpselt vastupidi: enne ma ainult kirjutasin, nüüd ainult loen. Suhtlen inimestega ka loomulikult.

Sinu Facebooki seina jälgides võib teha järelduse, et ministrielu on üks lust ja lillepidu. Tegelikkus on ilmselt teistsugune?

Tegelikkus ongi selline, see on erakordselt tore töö. Seda ihaldavad endale ju paljud inimesed!

Aga mis on viimane tähtis otsus, mille sa tegid?

Kõige viimane on Ida-Viru programm: eraldasime 3,8 miljonit eurot. Sealt tulevad ettevõtlus- ja teised toetused. Annan igal nädalal 30-40 allkirja.

Tselluloositehase asjus on valitsus sind kasutanud pressiesindajana: selgitada, miks eriplaneering lõpetati, ja lepitada ka ettevõtjaid.

See on väga keeruline teema, vastuolusid on siin palju. Analoogseid tehased, nt Toftan 40 hektaril, on olemas, ja neid on palju. See konkreetne tselluloositehas on täiesti ülevõimendatud küsimus. Aga kogu planeeringute valdkond on minu vastutus, ja ma pean kõigi nende küsimustega tegelema.

Pidasin silmas seda, et kommunikeerid otsuseid, mille langetamise juures sa ise ei olnud.

See on tõsi.

Kuidas end ettevõtjana selles rollis tunned: ettevõtjate ootusi ju peteti?

Ettevõtjad on mulle rääkinud vastupidist. Riigiga on praegu olnud erakordselt hea koostöö. Otsused on olnud korrektsed, õiglased, tublid.

Aga tehast ei ole, tulemus oli hoopis see, et vastuseis tekkis ka teiste uute ettevõtete rajamisele.

Ei vasta tõele. Tartu- ja Viljandimaal toimub selle eriplaneeringu lõpetamine. Sellega on ettevõtjad nõus. Nad on öelnud, et kui rahvas seda tehast ei taha, siis me seda sinna ei tee.

Mis sest lõpuks saab?

Valitsus ütles, et kui suudate leida kohalikke omavalitsusi, mis on valmis analoogse tehase oma valda võtma, siis valitsusel ei saa midagi selle vastu olla. Saarde vald on öelnud, et nemad soovivad uuringuid läbi viia.  Ettevõtjad teavad ka, et tehase valmimiseni läheb alates uuringute lõpust aastaid. Me oleme ühe pika protsessi alguses.

Mis sa arvad, tuleb või tule?

Suure tõenäosusega analoogne tehas Eestisse tuleb.

Peamiselt tahaksin rääkida riigireformijate ettepanekutest, mis väljendavad kaudselt rahulolematust sellega, kuidas sina ja eelmised valitsuses on asju ajanud. Kuidas sa suhtud neisse ettepanekutesse?

Riigireformi sihtasutusse suhtun väga hästi. 28 tubli inimest on teinud kõvasti mõttetööd, ja kui nad käisid seda Keskerakonna fraktsioonis tutvustamas, siis tunnistas Jüri Raidla, et vähemalt kaks neist on võetud minu Postimehes ilmunud arvamusloost: üks on see, et Eesti oleks tulevikus üks valitsuskeskus, kaotaksime ära selle silotorninduse; ministeeriume tänasel kuju ei oleks, ministrid küll jääksid. Teine puudutab kohalike omavalitsuste reformi lõpuleviimist: võiks olla maakonnasuurused kohalikud omavalitsused.

Ettepanekud olid mõeldud kingitusena Eesti sajandaks sünnipäevaks, kuivõrd sa tunnetad, et riik suhtub tänulikult sellesse, mida pakutakse?

Eesti riik suhtub tänulikult kõigi kodanike ideedesse. Meil on 1,3 miljonit inimest, 132 000 valitsussektori töötajat ja ainult 28 inimest tegid mõttetööd. Väga paljud ideed on tegelikult juba reaalselt töös. Mitmed neist on jäänud tegemata poliitilistel põhjustel. Näiteks riigikogu kuluhüvitiste süsteem on tõesti kohutav ja see tuleks kohe ära lõpetada, aga selle lõpetamiseks pole riigimehelikkust jätkunud ühelgi riigikogu koosseisul.

Tõepoolest, see on vana laul uute riimidega. Aga võtame konkreetselt: riigikogu liikmete hulga vähendamine. Mida võidaksime ja kas üldse võidaksime?

Kindlasti ei võida mitte midagi, eriti kui me palkame riigikogu liikmetele abid. Riigireformi sihtasutus tahab riigikogu liikmete arvu kahega korrutada! Kõik nad tahavad palka, vajavad parkimiskohta ja kõike muud.

Miks inimesed, kes pooldavad õhemat riiki, tahavad kulusid kahega korrutada?

Nende ettepanekute seas on palju sellised, mis näitavad, et ei tunta süsteemi seestpoolt. Kui mina oleks pidanud pool aastat tagasi analoogse dokumendi kirjutama, oleksin ehk teinud sarnase. On isegi natukene häbematu rääkida sellest, mida sa lõpuni ei mõista. Mina ei julgeks täna ühtegi ministrit kritiseerida.

Seesama ametnike arv – oled vastselt ühes memorandumis viidanud, et riigipalgaliste arvu kahanemine on pidurdunud ja see võib hakata suurenema. Millest on see tingitud?

Olen käinud 13 maakonnas visiidil ja pole mitte kuskil kuulnud, et võiks mingeid teenuseid ära võtta. Kõik tahaksid oma teenuseid kahe- või kolmekordistada. Kuidas me siis seda 11 miljardit, mida me järgmisel aastal kokku kogume, niimoodi jagame – see ei ole ju võimalik. Inimesed tahavad saada rohkem teenuseid. Ei oodata mitte õhemat, vaid paksemat riiki. Kõige rohkem töökohti kasvas juurde Tartu Ülikooli kliinikumis – kas keegi julgeks öelda, et meil pole nii palju arste vaja? Ei. Kas keegi julgeb öelda, et vähendame õpetajate palku, et selle arvel mõned teed ära asfalteerida? Ei julge.

Missugune on sinu enda arvamus ametnike arvu suhtes – on see meile jõukohane?

Avaliku sektori töötajate arvu analüüsimine ilma, et me vaataksime, missuguseid teenuseid me vajame, on kohatu. Tuleks läbi arutada, palju me tahame makse koguda. Küsimus on selles, palju meil üldse kokku jagada on. Järgmisel aastal on seda 11 miljardit. Äkki tahame, et seda oleks 20 miljardit?

Maksuraha ei ole võimalik lõputult koguda. Küsimuse mõte oli, kas praegune riigipalgaliste arv on Eesti riigile jõukohane.

Loomulikult. Mõnes kohas ei peaks ehk mõningaid teenuseid osutama, selle arvelt oleks võimalik ametnike arvu vähendada ja osutada teistsuguseid teenuseid. Tallinnas ja muudes linnades on vaja erinevaid teenuseid. Mida on vaja Raplamaal, ei pruugi olla vaja Ruhnus.

Riigireformijad laiendavad ka haldusreformi, kuidas neid plaane hindad?

Juhtimisteoreetiliselt on need mõtted head, aga inimesed ise peavad aitavad need ellu viia.

Sa ei vasta küsimusele. Missune võiks olla haldusreformi järgmine etapp?

Eestis võiks olla 25 omavalitsust, need võiksid olla maakonnasuurused. Maakonnakeskused võiks kõik olla tõmbekeskused. Praegu on kaks tõmbekeskust, Tallinn ja Tartu. Tuleb viia Tallinnast välja vähemalt igasse tõmbekeskusse üks oluline riigiasutus.

Pööratakse tähelepanu rahvahääletuse laiendamisele ja tehakse ettepanek muuta põhiseadust. Sinu seisukoht?

Ka praegu saab rahvahääletust läbi viia. Need kõik on tehnilised küsimused. Mind huvitaks palju rohkem, kuidas muuta Eesti elu reaalselt paremaks muuta. Riigikogu liikmete arvul ei ole Eesti elu paremaks muutmisel mingit vahet. 132 000 inimest on läbi mõelnud peaaegu kõik võimalused, kuidas riiki paremaks teha, aga see jääb tihtilugu olulise asja taha: kõik valdkonnad konkureerivad raha pärast. Meil ei ole kompetentsipuudust, konkurents on terav. Kõiki maakondi ei ole võimalik arendada korraga ja ühtemoodi. Ajas ebavõrdsus tasakaalustub, aga kogu aeg on kuskil midagi viltu. Isegi kui kõik need mõtted oleksid geniaalsed, peavad inimesed aitama neid ellu viia.

Miks riigireformijad ise poliitikasse ei lähe?

No ilmselt leiavad need, kes on muul alal tippu jõudnud, et riigikogu palk on ebakohane. Poliitikute palgad nõretavad populismist. Erasektoris saadakse palka selle eest, mida sa teed.

Sinagi kaotasid ministriks minnes palgas oluliselt, eks ole?

Jah, kaotasin.

Sa kandideerid valimistel Jõgeva-Tartumaa esinumbrina, mis tähendab, et riigikogu koht on sulle garanteeritud. Missugust positsiooni sa tegelikult ihaldad?

Ma ei tea. Ma ei ihalda mitte midagi – kui ma siiralt aus olen. Olen Jüri Ratasele ka juba kevadel öelnud, et riigikokku minna ma ei soovi.

Nii et kui ministriks ei saa, siis riigikokku ei lähe?

Leppisime Jüriga kokku, et 3. märtsi õhtul räägime. Aga ma ei tea, kuidas valimistel läheb, ja ma ei taha ka selle peale eriti mõelda.

Tagasi üles