Taavi Minnik: Eesti järgigu USA eeskuju ja tunnustagu Jeruusalemma Iisraeli pealinnana

Ameerika suursaatkond Jeruusalemmas. Foto: postnews

Maailmas pole midagi igavest. Kunagi arvati, et Balti riikide vabadus on igaveseks kaotatud, kuid elame jälle vabas riigis. Inimesed, kes arvavad praegu, et Krimm jääb igaveseks Venemaa koosseisu, võivad samuti eksida. Iisrael jäi möödunud sajandil riigina püsima ja pole põhjust arvata, et ta lahkuks Jeruusalemmast ja annaks kontrolli poole linna üle palestiinlastele. Palestiina juhtkond (mitte rahvas) kasutab enese õigustamiseks kunagise Iisraeli välisministri Abba Ebeni kuulsat fraasi: «The Palestinians never miss a chance to miss a chance», kuid fakt on, et Jeruusalemm on de facto Iisraeli pealinn.

Trumpi administratsioon tunnistas fakti, et ÜRO julgeolekunõukogu 242. resolutsiooni ei viida kunagi täies mahus ellu. 1948. aasta resolutsioon Jeruusalemma viimisest rahvusvahelise kontrolli alla on ebareaalne ja võimatu täita.

Pikemas perspektiivis aitab reaalsete kohustuste tunnustamine tulevasel Palestiina juhtkonnal (praeguse juhtkonnaga asju ajada on lootusetu) mõista seda, et selleks, et kunagi eksisteeriks Palestiina riik, ei piisa ainult sellest, et kogu aeg teistelt midagi nõuda, vaid tuleb ka ise reaalselt midagi ära teha. Vaja on luua eeldused, et Palestiina riiklus realiseeruks. Palestiina on praegu riigina fiktsioon. Kui lõpetada seal Iisraeli okupatsioon, siis kukuks välja ikkagi lõhestatud territoorium, kus ideeline ja korrumpeerunud Hamas sõdiks mitte-ideelise ja korrumpeerunud Fatah’ga.

Rahvusvahelise kogukonna surve peab olema suunatud sellele, et palestiinlased poliitiliselt täiskasvanuks saaksid. Ning Jeruusalemma tunnustamine Ameerika poolt on samm selle poole, et palestiinlaste juhtkond muutuks küpsemaks. Tinglikult rääkides Iisraelist sai riik ja Palestiinast mitte.

Euroopa Liit on efektiivne vaid majandus-ja tolliühendusena. Seepärast ei peaks Eesti välispoliitikas eesotsas minister Mikseriga sedavõrd jäigalt «partei pealiini» taga ajama, vaid antud juhul tunnustama Jeruusalemma Iisraeli pealinnana.

Kui inimene lebab teadvusetuna, siis kallakse talle külma vett peale ja lüüakse mööda põski. Kuid see on tema enda hüvanguks. Palestiinal oli võimalus 1960ndatel, kuid selle käkkisid ära nende enda juhid. Toona olid ka Iisraeli «pistrikud» valmis järeleandmisteks. Yasser Arafat üritas 1980. aastatel selles suunas liikuda, kuid pärast esimest Intifadat mõtles ümber ja otsustas, et kõigele heale on tarvis põhimõtteliselt üldse kriips peale tõmmata. Sellega andis ta käest oma võimaluse reaalselt rahutegijaks saada. Põhimõtteliselt on 1993. aasta Nobeli rahupreemia samasugune jama, nagu Lê Đức Thọ ja Henry Kissingeri omaga 1973. aastal ning Obama omaga 2009. aastal.

Keerulises olukorras on süüdi araabia maailm, kes kinnitab palestiinlaste veendumust, et «surume juudid massiga maha». Rahuprotsessi eelduseks on see, kui araablased tunnistavad endale lõpuks, et Iisraeli pole lihtsalt võimalik võita.

Euroopa Liit on efektiivne vaid majandus-ja tolliühendusena. Seepärast ei peaks Eesti välispoliitikas eesotsas minister Mikseriga sedavõrd jäigalt «partei pealiini» taga ajama, vaid antud juhul tunnustama Jeruusalemma Iisraeli pealinnana.