Aleksandr Popov: Tallinn kui Keskmaa ääreala Mordori silma kumas ootamas

Sügis on jälle käes. Hommikul peatuse poole kõndides on tunne, nagu oleksid välja astunud kinolinalt (või erekteerunud voodi asemel raamaturiiulist) ja oled mitte habemesse kasvanud mustamäelane, vaid kauge kuningriigi valitseja sohilaps, kes tööle mineku asemel on võtnud jalge alla tee kaugele piiripunkti, et kõrge müüri tipus vandeandmisejärgselt oma valvepost sisse võtta.

Kodumaa sügise kõle tuul ja mõtisklused urbaniseerumise tulemusel kadunud kõnnumaast tekitavad minus üha süvenevat tunnet, et tegelikult on seitsme kuningriigi vahelise raudistmega seotud olelusvõitluse fantaasiarohke saaga elava kujutusvõimega hingevaludes vaevleva ekstsentrilise ülekasvanud lapse malbelt nohiklik reisikiri rännakust postsovetlikku ruumi lootes sel moel kokku hoida interneeduse kaudu foorumist tellitava «tööka kaasa» kataloogi saatmisega kaasnevate postikulude pealt.

Meil on oma vaprad ja vilunud ratsanikud, kes paraku tihtipeale esiplaanilt välja jäävad, kuna pealinlaste meeltes on «tori» soome turistide poodlemislembuse väljund, mitte haldusüksus. Meil on «krokodilli»-uimas energiajoogiga lennuvõimet tiivustavad «draakonid», kes sülgavad põlevaid konisid sama kiirelt kui sihvkaseemneid, aga meil ei ole veel neid taltsutada suutvat emafiguuri ja sellest tulenevalt peame me leppima korrakaitsjatepoolse karmi isakäega, mis üle käte läinud lohe lendu maandab. Mats ja maaühendus, pulbripilv ja kõhedus.

Meile ei ole võõrad ka alamõõdulised vägilase ulmadest vaevatud memmepojad, kes memmemusi puudumisel igavledes ja oma sõltuvusi rahuldades ei pelga endid ka teiste peale välja elada. Küll aga ei ole neilgi draakonite ema puudumise kiuste veel kohta siin päikese (puuduse) all ja seetõttu ei saagi nad teha muud, kui kongrueeruda avalikus ruumis ja sõnade puudusel valla lasta mõttejõud selle füüsiliste ilmingute läbi.