Ka orkester võib protestida

Mariell Aren
, Dirigent ja EMTA magistrant
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
René Eespere muusikaline jutustus «Augustus». Vasakult dirigent Andres Kaljuste ning solistid Priit Volmer ja Aurelia Eespere.
René Eespere muusikaline jutustus «Augustus». Vasakult dirigent Andres Kaljuste ning solistid Priit Volmer ja Aurelia Eespere. Foto: Tanel Meos

Kui lapsena vanaema juures suvesid sai veedetud, luges ta mulle ja vennale enne uinumist alati ette mõne muinasjutu. Kui üks lõppes, algatasime tihtipeale läbirääkimisi, kuulmaks «ainult ühte veel». Need jutukesed, paar-kolm lehekülge pikad, suutsid meid hoolimata sisu etteaimatavusest miskipärast alati haarata. Isegi tuttavaid lugusid olime valmis aina uuesti ja uuesti kuulama, et taas kujutlusvõimel lennata lasta ning tegelastele kaasa elada. Neis oli midagi fundamentaalselt ehedat.

Niisamuti võib iseloomustada René Eespere uudisteost «Augustus», mis põhineb Hermann Hesse samanimelisel muinasjutul. Nagu muinasjutud ikka, räägib ka see väga lihtsalt ja selgelt inimtunnetest: rõõmust ning kurbusest, armastusest ja vihkamisest. Oma äärmuslike võrdluste tõttu on muinasjuttude näol tegu kõigile üheselt mõistetava žanriga. Vaevalt keegi «Tuhkatriinut» lugedes kurjale võõrasemale palavalt kaasa elas. Teine hea omadus selliste juttude juures on õnnelik lõpp, mis pole aga lihtsalt tore kulminatsioon, vaid killuke elutarkust. Tuletades meelde elutõdesid, mida iga päev kipume unustama.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles