Arteri suur intervjuu: moelooja Katrin Aasmaa, kes tegi Nublule karvased dressid
/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)
/nginx/o/2013/07/08/1884702t1hf5da.jpg)
2. november 2018, 15:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kes on see moekunstnik, kes suutis oma loominguga ehitada eesti ja vene kogukonna vahele tugevama sõprussilla kui mitme valitsuse integratsioonipoliitika? Kes tegi Nublu karvased dressid? Kelle moekunsti toovad lavale samad tippmodellid, kes esitlevad Diori, Margielat ja Vuittoni? Kes leiab, et moemaailm ahistab hoopis mehi, mitte naisi? Saagem tuttavaks – Eesti kõige ühiskonnatundlikum talent, äsjane Hõbenõela võitja Katrin Aasmaa!
Kuldnõel ja Hõbenõel on Eesti moepildi mainekaimad auhinnad, mis ilmeksimatult märgivad silmapaistvat talenti. Kuldnõela võitjat Kristel Kuslapuud on Arter lugejatele juba tutvustanud. Hõbenõel on aga vaat et veelgi intrigeerivam priis – selle võitmiseks pead sa kohalikus rahulikus moelainetuses piltlikus mõttes orkaani tekitama, saama hakkama millegi ereda ja erakordsega, mis kõnetab publikut ja muudab maailma. Katrin Aasmaa moelooming, mis õilistab Lasnamäe elu, keskturu argipäeva ning Ida-Viru ääremaa ilu, on väljapaistev igas mõõtkavas – siiruselt, idee originaalsuselt, sotsiaalse kaasarääkimise võimelt ja fantaasialennult. Kust see võimas ideedekahur tuli, mis teda laeb, mida ta öelda tahab?
Sinu venekeelsete tekstidega pusad ja nokatsid said üleöö kuulsaks. Terve armee artiste ja muid kuulsusi silkab nendega ringi. Räägi ausalt – mis trikk seal taga oli?
See on mulle endale ka üllatus. Ma ei ole ise mitte ühtegi oma pusa või nokatsit lampi mõnele kuulsusele saatnud, et pliis, kandke! Mulle on see täiesti võõras. Ma ei tahaks käia ringi teadmisega, et olen oma asju kusagile sokutanud või nutikaid turundustrikke pununud. Saan käia ringi teades, et teen asja, millesse ma usun ning puhta südamega rõõmustada, kui keegi mu mütsi kandes vastu jalutab. Tõsi – mõnele loomingulisele inimesele, keda ma siiralt fännan, olen asju kinkinud küll, aga see on hoopis teine asi.
Kes need mehed on, kes Katrin Aasmaa ekstravagantseid asju kannavad?
Need, kes mu lavamudeleid julgevad selga panna, on päris tugeva karakteriga mehed. Aplaus neile!
Müün pooled asjadest Solarise Levi poe ja oma kodulehe veebipoe kaudu. Vahel on mul kole kahju, et ma ei tunne kõiki oma kliente personaalselt. Otse suhtlemine on äge – tahan mõista, miks inimest kõnetas lugu, mida jutustan. Vahetu tagasiside on mulle meeletu inspiratsiooni allikas ja motivatsioon samuti.
Päris paljudel on alguses hirm – äkki ma ei kanna välja. Ketravad nagu katkine kassett, et siin on ju piir, mida ma kunagi ületanud ei ole. Ma ei saa küll aru, mida siin karta. Lihtsalt proovi, hüppa üle piiri ja tee ükskord teistmoodi! Ja kogu maailm näeb sind teistmoodi.
Mis hinnangu annad Eesti meeste riietusele?
Igav!!!
Üldistada ei ole üheski asjas võimalik, aga meie hulgas on liiga palju matšolikke konservatiive, kes näevad ainult pidureid. Iga ägedama värvi puhul kahtlevad, kas mees ikka tohib seda kanda.
Meeste arusaamu, millised nad enda arvates peaksid välja nägema, on keeruline voolida, aga siiski võimalik. Mul on äge koolivend, kes kannab minust neli korda rohkem ehteid. Kui sa oled enesekindel oma nahas, saad endale külge riputada, mida heaks arvad.
Kuid mul on jube hea meel, et suhtumine on muutumas – minu põlvkonnakaaslased tulevad piiride surumisega väga hästi kaasa. Olen näinud juba tänavatel väga palju ägedalt riietatud noormehi ja isegi paari lahedat vanahärrat. Mehed, olge julged!
Kõige rohkem olen südamesse võtnud, kui mõni mu huumorit pahatahtlikuks peab. Ma näengi ilu hallitanud Ida-Virumaa majades ning keskturu kodututes. See on minu austusavaldus suurele soojale vene hingele.
Mehed on praktilised – mis ma saan, kui julge olen?
Mood on ju eneseväljendusviis. Sellega on kaks varianti – sa kas peegeldad oma hetkemeelolu või siis parandad seda. Värv, ideed ja energia riietes – sa tunned seda kohe, tuju tõuseb, näed parem välja. See pole vaid naiste privileeg, mehed võivad täpselt sedasama teha. See teeb kõigil päeva paremaks.
Minu arvates on tervislik, kui inimesed oma emotsioone alla ei suru, ning riiete kaudu neid välja elada on kindlasti kõige rahumeelsem moodus.
Huvitavalt riides mehel pole mitte midagi kaotada – kui sa julged olemas olla ning ennast riiete kaudu väljendada, julged sa ka otsuseid vastu võtta ja elada. Sellist meest saab palju rohkem usaldada kui halli massi hulka pugejat.
Aga riskid?
Mis siis, see väärib igal juhul riski. Enamik mehi pole lihtsalt kogenud seda head tunnet ja vabadust, mille igavast kestast välja tulek annab. Alguses on raske, aga kui suudan juba mehele esimesel korral mingi uue idee pähe määrida, saab ta ise ka aru, kui lahe see on. Sa lausa näed, kuidas temas lähevad nagu mingid väravad valla. See on üldse kõige ägedam hetk moekunstnikutöös.
Miks otsustasid just meestele disainida?
Meestele lihtsalt ei olnud midagi ägedat leida. Kõik oli lihtne, tagasihoidlik ja tumesinine. Sarnane. Miks mehed peaks soovima olla sarnased? Ma sain aru, et seda on vaja. Kuidas mõelda nagu mees – sellest mul pole aimugi, aga ma disainin mõeldes mehele, keda tänaval kohates ma ise vaimustuses oleksin. Vaataksin teda – kui äge, kui värske. Ma ei mõtle konkreetse inimese peale. Inimesed muutuvad. Ma mõtlen, mis mulle endale mehe seljas meeldiks.
Anname mõned konkreetsed soovituse ka. Mehed tunnevad end moeküsimustes tihti üsna ebakindlalt. Kuidas saavad enda riietamisega hakkama eesti artistid, mehed kõigi pilkude all?
Mehed jätavad laval suure osa oma võimalusi ära kasutamata. Kui sa ei oska seda teha, siis leia disainer, kes oskab. Mul on tõeliselt kahju näha suurepärast muusikut laval suvalises Zara kampsunis.
Loomulikult muusika on peamine, seda ma kahtluse alla ei sea, kuid lavale ei lähe sa ainult muusikat tegema, vaid elamust looma. Ja elamus on tervik! Seal on heli, valgus, visuaal, atmosfäär… isegi lõhnad loevad. Kuidas sa saad siis mõelda, et see, kuidas sa välja näed, ei loe.
Milleks minna lavale suvaliselt? Iga tahk tervikus peab toetama seda, kes sa oled, mida sul öelda on. Muusikud ja meelelahutajad võiksid rohkem tulla oma lavavälimust disainima. Väga hea koostöökogemus oli mul just Nubluga. Hakkasime sisust peale, tegime koos ajurünnaku, mis oleks temalik ja erinev kõigist teistest. Sellest koera-naljast, vabadusest ja inkognito-imagost jõudsime lõbusa, üleni karvase dressikostüümini. See mõjus hästi ja huumoriga. Lavaline visuaalne kuvand, mis toetab sisu, annab artistile ülimalt palju juurde.
Teine seltskond, kes kohe nähtavale ilmub ja valijate südameid võitma tõttab, on poliitikud. Millist nõu sa neile meestele annaksid?
Pintsaklipslased on nad ju kõik, aga vähim, mida igaüks tegema peaks – ülikond istugu seljas hästi. Mõnele käib ka see üle jõu. Ma ei saa tagada, et see kellegi poliitilist otsust mõjutab, aga väikesed detailid, mis annavad sulle isikupära ja jäävad meelde, aitavad sul rohkem mõjule pääseda.
Minu soovitus – riietu julgelt ja moekalt! Sellega edastad sõnumit, et kavatsed midagi ära teha ning saad aru, mis just praegu maailmas toimub. Ei tasu karta värve, mustreid ja tekstuure. Näita oma välimuses ja riietuses julgust ja otsustavust. See on ju hea sõnum – keegi, kes ei karda. Temalt võib edaspidi julgeid otsuseid oodata. Hea näide on Raimond Kaljulaid – tal on piisavalt eneseusku, et panna selga beebiroosa pusa ning tema tõsiseltvõetavus ei vähene grammigi. Vabalt saab olla asjalik ja mänguline, poliitik äratab palju rohkem usaldust, kui ta julgeb päriselt inimene olla. Kes ütleb, et sa pusas vähem hääli saad kui pintsakus?
Turvaline, märkamatu mees läheb minu silmis riigikokku niisama istuma. Ma ei ootagi, et ta midagi tahaks korda saata, kui ei julge isegi meelde jääda. Riigikogus võiks olla värvikas seltskond. Ma ei usalda argust!
Minu jaoks kõige õudsemad on inimesed, kellel ei ole oma arvamust. Kes kardavad midagi öelda, et äkki see riivab kedagi. Ilmselgelt ei tohi kunagi olla ülekohtune, õel ega pahatahtlik. Aga kui sul ei ole oma arvamust, mis sul siis üldse on? Kui sinul pole oma visiooni maailmast, siis sul pole ka oma elu.
/nginx/o/2018/11/02/11543306t1h019e.jpg)
Huumor liidab inimesi.
Raimond Kaljulaid, poliitik
Mulle meeldib Katrin Aasmaa moeloomingu juures see, kui lõbusalt ta on Eesti kakskeelsuse teemale moedisaini kaudu läheneb. Eestis ongi seda ehk valesti tehtud, alati räägitakse kulm kortsus ja suure murega, et meil elab siin eestlasi ja venelasi, justkui oleks see suur oht meie julgeolekule. Huumor liidab inimesi palju paremini kui vastandumine.
Mul on endal üks Katrin Aasmaa roosa pusa kirjaga «normal пацан». Kannan seda tihti jalgrattaga kesklinnast Kalamajja sõites ja see meeletult meeldib vene noortele. Alati keegi hõikab midagi rõõmsalt järele, see tekitab kõigile hea tuju. Kord kandsin seda ka hommikusaates tõsistel teemadel arutades. Lõbususe ja optimismi kaudu jõuad inimesteni, tekib ühisosa ja loomulik integratsioon, pole vaja midagi üle mõistuse diipi.
Mul on hea meel, et paljud noored rõõmuga kannavad kirillitsas sõnumeid, mingi krõks on ära käinud ja varasem vastuseis hajunud. Noorte suhtumine on: milleks hallid passid, lahendame ära selle asja!
Meeste riietumisjulgust vaadates näen selgelt vahet vanuste lõikes, noored on julgemad. Käin tihti koolides esinemas ning pole mingit vahet, kas astun klassi ette Tallinnas või Narvas – ühiskond on globaalne, sotsiaalmeedia kannab trendi hetkega üle maailma.
Vanema põlvkonna konservatiivsust mõistan samuti, pikka aega oligi inimeste eesmärk mitte silma paista. Kui keegi oli liiga silmatorkav, kiputi teda tagandama ja püüti keskmisemaks tahuda. Poliitikud on üldse väga kartlikud, nad ei taha mingil juhul kedagi vihastada ega lainetust tekitada. Noorte karjääripoliitikute põlvkond on vahel poliitilisest positsioonist väga sõltuv ja ei julge ühtegi riski võtta ei riietuses ega otsustes, eelistab vaikselt tiksuda.
Ausam ja lihtsam on lasta hirmul minna ning olla see, kes sa päriselt oled. Seista veendumuste eest, millesse sa päriselt usud. Mulle on võrdsus väga tähtis, ma ei pea ennast eestlasena kellestki teisest paremaks. Kindlasti oli ka Katrini kõrval neid, kes hakkasid juba alguses hädaldama – ära tee kirillitsas, äkki eestlastele ei meeldi, äkki keegi vihastub… Tal oli võimalus teha tavaline hall sviiter, mis raudselt kedagi ei solva, aga kedagi ei innusta ka. Samamoodi nagu poliitikas. Julgus otsuseid vastu võtta on ainus, mis edasi viib.
Mehed ei talu õpetamist, mõni patriarh teeb nüüd kindlasti khm-khm, mis see plika plõksib!
Kindlasti – need, kelle esimene eesmärk on mitte muutuda, ei salli uusi vaateid. Aga ma ei anna ju hinnanguid, et kedagi end halvasti tundma panna. Mu fookus on positiivsel – kuidas inimene võidaks ja näeks parem välja. Kui moelooja julgeb ausalt öelda, et mõni asi ei kaunista sind, siis alguses on kerge solvuda, aga pärast ta tänab sind. Inimesed võidavad sellest.
Ma ei ole ainult meestega aus, ka mõnel naisel ei lase lõpetada halvasti istuva püksipaariga. Ütlen otse – sul on ilus tutske pepu, aga need püksid on sellele liiga kitsad.
Mida tähendab tutske?
No selline ilus, pehme, rammus, naiselik! Riided peavad austama su keha ja seda, kes sa ise oled. Pole mingit vahet, kas sa oled naine või mees. See, et meestel on justkui vähem õigusi ennast riietuse kaudu väljendada, on ahistav ja ebaõiglane.
Sul on vanust kõigest 23 aastat, kuid juba kümme aastat töökogemust moealal ning selged seisukohad. Kuidas see võimalik on?
Ma tegin esimese kollektsiooni seitsmendas klassis. Sain kohe aru – vot, see töö teeb mind õnnelikuks. Just seda ma tahan teha. Teised maadlesid lõpuklassini, mis eriala valida. Mina teadsin, mis mind huvitab, ja jätkasin lihtsalt sama rada.
Olin pisikesest peale paras präänik ja moefriik, riietasin end päevas mitu korda ümber. Kord sain kaltsukast endale kuldsed plätud – oli see vast moehetk! Kandsin need täitsa pilbasteks. Ema töötas kaubamajas, seal sai välismaa moepiibleid uurida, tegin neist lõputult kollaaže. Kusagilt olen saanud suure riietearmastuse.
EKAsse katseid tehes ma ei kandideerinud ühelegi teisele erialale. Hull konkurss mind ei heiduta, ma olen väga sihikindel. Valmistusin, keskendusin eesmärgile: tuleb sisse saada, muud varianti ei ole! Ja olingi pärast eksameid pingereas esimene.
Tallinn Fashion Weekile minekut kaaluvad kogenud moeloojadki vahel aastaid, sinul juba kolm autorikollektsiooni!
Igal neist on oma lugu. Viimased kaks kujutavad Eesti elu tegelikkust nii, nagu mina seda näen. Mõte hakkas idanema Stockholmis õppimise ajal – olin hämmingus, et rootslased Eestist suurt midagi ei tea. See, mida nad teavad, ei ole üldse see ehe elu, mille sees ma tegelikult elan. Tahtsin üles leida, mis on kõige ehedam koht, ja sealt jõudsingi Lasnamäele ja Ida-Virumaale, vene hingeni eesti kestas.
Kuidas täpselt siin eesti ja vene siis kohtuvad? Erinevusi kahe kultuuri vahel on meeletult palju, aga mind hakkas huvitama, mis meil ühist on. Leidsin sõnad, mis loovad silla kahe kultuuri vahele. Minu arvates on mood suurepärane võimalus huumori ja üllatuse kaudu inimesi liita ja poliitilisi pingeid maandada.
Ma ei vaata Venemaad läbi poliitilise filtri – poliitikud tulevad ja lähevad, aga slaavi kultuur jääb.
Teise kultuuri aktsepteerimine ei tee eesti kultuuri kuidagi väiksemaks. See teeb meid palju rikkamaks, täiendab meid. Inimesed saavad samamoodi sõbralikult koos eksisteerida nagu kaks eri kultuuri – saad midagi juurde, ilma et sa peaks midagi ära andma.
Loodad moe kaudu hoiakuid mõjutada?
Jaa, mina parandangi maailma moe kaudu. Ma ei tee lihtsalt riideid. Kõik mu riided jutustavad lugusid, käsitlevad valupunkte. Milleks on maailma vaja lihtsalt veel mingeid riideid, mis midagi ei tähenda. Ma katsun luua nii, et see kõnetaks inimesi, et minu tööst muutuks midagi paremaks. Ma käsi südamel usun, et mu davai-pusad suudavad kaks kultuuri kokku tuua ja sotsiaalseid pingeid maandada. Teha vastastest sõbrad.
Ma ei naera venelaste üle, vaid väärtustan ja austan neid. Kõige rohkem olengi südamesse võtnud seda, kui mõni mu huumorit pahatahtlikuks peab. Ma näengi ilu hallitanud Ida-Virumaa majades ning Tallinna keskturu kodututes. See on minu austusavaldus suurele soojale vene hingele. Venelased mõistavad seda alati – mul on palju vene kliente. Selle rahva seas on inimesi, kes võtavad su niimoodi omaks, et oled neile nagu õde ja vend, nagu oma liha ja luu.
Mida sa Eesti integratsioonipoliitikast arvad?
Ma pole kompetentne poliitikas kaasa rääkima. Kuid ma ei arva ka, et valitsus peab kõike tegema ja inimestest endast ei sõltu üldse, millises ühiskonnas me elame. Üht olulist asja ma näen – üldistamine on vale. Ei saa öelda, et venelased on sellised ja eestlased teistsugused. Kõik on nii persoonipõhine. Mina õpin üha paremini vene keelt rääkima. Kui venelased õpiks ka eesti keele ära, oleks meil lihtsam läbi saada.
Osa poliitikuid mingil põhjusel lausa õhutab ja provotseerib konflikte.
Jah. Aga kui sa räägid konfliktist eestlaste ja venelaste vahel – mina seda ei näe! Mõistan, et me elame postsoveti ajastul ja vanemal generatsioonil on veel selgelt meeles nõukogudeaja valud. Kuid mina ei saa neid kuidagi muuta, ravida ega olematuks teha.
Kuid ma ei saa ka enda põlvkonnakaaslasi süüdistada selles, et niisugune asi on ajaloos juhtunud. Nemad pole sellega mitte kuidagi seotud. Ma saan otsida viise, kuidas sellega toime tulla, leppida ja edasi minna. On absurdne tõmmata võrdusmärk tänaste vene noorte ja nõukogude võimu vahele. Seda on sama madalalaubaline väita, kui öelda, et kõik sakslased on fašistid.
Moes on ka kergemaid valikuid, kui püüda oma loominguga selle kandjat kaasa mõtlema panna. Miks sa valisid ühe kõige raskema tee?
See polnud valik, vaid minu arvates moe roll ühiskonnas lihtsalt ongi selline. Kui reaalne mõte on rõiva sisse integreeritud, siis tekib asjale tähendus. Kui see oleks lihtsalt rõivas, võiks see sama vabalt olla trendipõhine masstoodang. Milleks veel moelooja puudutus? Teha üks tavaline asi juurde? Mida tähendusrikkam on toode, seda pikem on tema eluiga ja seda suurem on tema väärtus.
Kas trend on riietumisel oluline?
Selles mõttes on, et trend peegeldab kõige otsesemalt seda, mis parajasti ühiskonnas toimub. Tänane päev on oluline kandjale. Disainerile on oluline mõelda, mis juhtub homme. Seda saab ennustada. Isegi mõjutada oma loominguga. See on aeg, kui mina elan hetkel, kui ma loon.
Vene kultuuri vaimustus käis äsja trendituulena ka üle moepealinnade,
Selle vallandas Гоша Рубчинский, peegeldades seda, mis ta kodumaal sündis. Hiljuti ta teatas, et enam kollektsioone välja anna, ning vaimustus hakkab vaibuma. Kuid meil siin Eestis ei ole vene temaatika tühipaljas trendilaine, vaid sügavama sisuga. See on aktuaalne seni, kuni saabub lahendus, vastandusmoment on sõpruseks silutud.
Minu eelmises kollektsioonis oli leopardi teema, mis praegu on tohutu trend. Mina jõudsin selle ideeni nii, et kujutasin ette keskturu kodutut, kellel on tänaval väga külm. Käisin hiigelsuure leopardikasukaga terve eelmise talve. Nõustun – leopardimuster kõnnib hea ja halva maitse piiril. Halb maitse on fantastiline! Eriti ägedad on asjad, millest sa isegi ei saa aru, kas see on eriti maitselage või eriti äge. Moe eesmärk ei ole olla ilus, vaid olla huvitav, intrigeerida. Panna mõtlema.
Moes toodetakse ka palju selliseid rõivaid, milles intriig puudub.
Kui miski on ainult ilus, siis köidab see vaid korraks. Vaatad, tüdined ja lähed edasi, sest pole ruumi rohkem mõelda. Mu lemmikmoelooja Karl Lagerfeld ütleb, et kui miski on valmis, on see läbi. See ei kehti ainult loomingus, vaid igal pool, isegi suhetes.
Ma ei salli asju, mis on liiga lõpetatud, viimistletud, lakutud – need on elutud. Moekunstis peab olema ka midagi toorest, inimese tehtud tunnet. Eluline näide – ega moešõuks ei saa iial mitte ükski kollektsioon täiesti valmis. Vähemalt mitte minu käe all. See on aus tõde. Kuid just selles on ka võlu – asi pole lõpetatud, seega on tal endiselt hing sees.
Teostan seniajani 99% oma asjadest ise. Ma ei raatsi kaugeneda, sest idee võib protsessi käigus väga palju edasi areneda. Kui sa annad oma visandi kellelegi teostada, pead olema väga kindel, kuidas see valmis asi välja näeb, ja seal on vähem energiat ja vaba liikumist. Asja sees olles mõte liigub viimase pisteni ja iga kollektsiooni viimased mudelid on palju tugevamad kui see, millest idee lendu läks. Mulle meeldib jätta oma loomingusse tükike iseennast.
Sa oled ka väljapaistva käekirjaga stilist, kes suudab luua nii üllatavat ilu, mille peale mitte keegi teine peale Katrin Aasmaa ei tuleks. Kuidas?
Esiteks – pole mõtet teha midagi, mida on juba tehtud. Eriti veel moes. Piiride lõhkumine on idee, millega ma ennast seon. See kehtib kõige kohta, mida teen. Aga ma ei tee seda niisama intrigeerimiseks. Ma ei saa aru, miks sellised piirangud vajalikud on. Meeste ja naiste vahel, venelaste ja eestlaste vahel.
Vanusepõhine lahterdamine on veel täiega iganenud mõtlemine. Vahet pole, mis eas sa oled – midagi ei ole keelatud. Ma küll ei arva, et kui ma saan 60, pean hakkama jubedaid vanamutikleite kandma. Ma olen praegu 23aastane ja 180 cm pikk, aga ma tean, et minagi jään ühel päeval kängu ja kortsu. Väärikas vananemine on enesega leppimine. See ei tähenda iialgi, et tuleb olla ultraigav ja ultrakonservatiivne.
Eestis on meestele lihtne luua – kõik on harjunud nägema sarnast käekirja, mis on korrektne ja tagasihoidlik. Üllatada pole kuigi keeruline. Kui teen näiteks meestele stilistikat, võtan muretult pooled asjad naisteosakonnast, kuhu mehed ei julge vaadatagi. Aga kus siin õiglus on? Naised on kõik paremad ideed varastanud meestemoest, aga vastupidi teha ei tohi. Mulle on just teistpidi huvitav ja julgustaksin ka mehi rohkem naise kappi vaatama. Mõni macho muidugi minestab, et naiserõivas teeb ta kohe nõrgaks. Aga kui sa nii mõtled, oled sa nõrk juba praegu!
Sinu kollektsioone esitlevad alati erakordselt ägedad androgüünsed modellid, kelles on ehtsat moepealinnade vaibi.
Aga ongi! Mõned neist poistest, kes tulevad minu šõud tegema aitähi ja paari pusa eest, kõnnivad tavaliselt maailma tippmoelavadel. Sage Management lennutab neid Pariisi, Londonisse, Milanosse, ning nad teevad Diori, Martin Margielat, Luois Vuittoni. Lööd suvalise moelava ülevaate lahti ja näed neidsamu poisse. See on hästi hoitud Eesti saladus, et meil on siin sellised vinged poisid!
Agentuur vahendab tööd peamiselt Eestist kaugemale, kuid sain tegijatega kokku ning meil tekkis kohe ülihea klapp. Nii nad otsustasidki, et toetaks hea meelega kedagi ka kohalikul moeareenil. Oleme mitu hooaega koostööd teinud. On väga oluline, kes su ideed lavale kannab ja elama paneb, modellidel on tohutult suur roll!
Kas sa tead, mis sulle Hõbenõela moeauhinna tõi, milles on sinu edu saladus?
Särtsakus, julgus, sära – need kolm sõna tõesti iseloomustavad minu loomingut. Küllap see sobib Hõbenõela ideega – innustada disainereid tooma Eesti moeellu värskeid sähvatusi, midagi uut, samas elulähedast ja kõneainet pakkuvat.
Arvan, et oluline on ka see, et leian ilu ja inspiratsiooni seal, kus paljud seda ei näe. Viimase kollektsiooni jaoks sõitsin elamust otsima Ida-Virumaale. Kuigi mu vanaisa on sealkandis elanud, polnud ma seal kunagi varem käinud ja minus pole tilkagi vene verd. Ideed enda loominguks saan väga ausalt otse elust. Kui müstilisi kohti on olemas!
Aiandusühistus lesis ühe laguneva daatša katusel hiiglaslik karvane mängutiiger. Kujutasin ette, et ju ta siis on sinna seda maja valvama pandud. Seesama tiiger maandus mu kollektsioonis ühele mütsile.
Kõige kummalisem paik on Viivikonna – üks Eesti kuulsamaid kummituslinnu. Kunagine keeva eluga kaevanduslinn oleks kui jalapealt maha jäetud, majad mädanevad, värv koorub, seinad hallitavad… Omamoodi kurb ja samas lummav. Mida kõik need seinad mäletada võivad? Kanga kaudu sündis sellest hallitusest mitu kaunist jakki minu kollektsioonis. See ongi moe fenomen – muuta midagi koledat huvitavaks, hüljatud ideed taas ellu äratada.
Katrin läheb vapralt kõige ees.
Aldo Järvsoo, moelooja
Katrin on esimene noor moelooja, kes EKA tudengina astus meile ateljeesse sisse ja tahtis praktikale tulla. Julge hundi ring on rasvane – jagasin temaga heldelt kogu know-how’d ja nägin juba esimeste päevadega, et ta on erakordselt edasipüüdlik ja tohutult andekas. Kaks vajalikku asja. Samas on ta ägedalt vastuoluline natuur. Inimene, kes suudab elu väga vabalt võtta. Alguses arvasin, et kuidas ta küll sellise muretu iseloomuga raskel moealal vastu peab. Aga ennäe imet! Ta suudab imehästi eristada oma loomust ja tööd. Moeloojana on täiesti vastupidine – ülimalt ratsionaalne ja süsteemne. Suutis juba lapsena kollektsiooni paika panna ning kõik teoks teha. Siis sai mulle selgeks, et temast tõepoolest saab midagi! Vabasid hingi on kohutavalt palju, annet ja ideid vedeleb kõikjal, kuid töötahet ja võitlusvaimu napib, ilma selleta aga moemaailmas hakkama ei saa.
Katrin on värvikas tegelane, kellega on hea lõbusalt aega veeta ja sama hea arutada neli tundi intensiivselt uue kollektsiooni ideid, nii et ajud auravad. Kõike temas on!
Katrin on visionäär, kes läheb vapralt kõige ees. Katrin on endale pähe võtnud Eesti meestemoe vabaks võitlemise. Kui ta teeks samu asju naistele, rabataks ta stanged tühjaks juba mõni minut pärast etendust, aga tema jääb endale kindlaks. Meestel on õigus kanda lahedaid asju ja tema teeb neid – see on suur asi, mis muudab meie ühiskonda. Paljudele meestele pole see veel pähegi tulnud, et nad võiksid seda õigust julgemalt kasutada, aga küll nad jõuavad talle vaikselt järele. Need, kes pidid tänaseni piiri taha sõitma, et meestegarderoobi midagi ekstravagantsemat leida, saavad nüüd midagi veel originaalsemat Katrini käest. Katrin ei mõju ainult lavalt – tema asjad on lähemalt palju põnevamad. Seal on sügavust, sinna on terved lood sisse peidetud.
Mulle õudselt meeldib, et viimaks tõstis keegi meie disaineritest üles olulise teema tänapäeva Eestis. Kuidas me saame ära unustada veerandi meie inimestest, keerata selja Lasnamäele ja Ida-Virumaale ja teha näo, et neid ei ole? Mood on hea võimalus tähelepanu võita, aga ka millelegi tähelepanu juhtida. Ja palun väga – üks eesti tüdruk teeb vene teema oma südameasjaks. Tema davai-mütse kannavad nii eestlased kui ka venelased, ja kujutage ette – terve suure Venemaa jagu maailmatasemel moeloojaid pole selle peale tulnud, aga tema tuli! Ma arvan, et Katrin Aasmaa on venelaste-eestlaste vahelisi barjääre lammutanud rohkem kui keegi teine.
Mis edasi saab?
Minu meelest ei saa inimest hinnata selle hetke järgi, kuidas ta võitu naudib, vaid kuidas ta kaotuste kiuste edasi läheb. Ma ei oota, et midagi tuleks kergelt. Moekunstniku amet vajab tohutut järjekindlust, töötahet ja vastupidavust. Noore disainerina teed sa meeletu töö – disainid, konstrueerid, õmbled, stiliseerid, müüd. Sul pole aega millegi muu jaoks. Aga ma olen ikkagi veendunud, et mul on väga vedanud, et ma saan töötada sellisel erialal ning teostada oma ideid. Moeauhinna võit lisab meelekindlust ja motivatsiooni jätkata.
Ma tahan tähendusrikkaid kollektsioone luua, ühiskonda kommenteerida ja inimesi julgustada. Mu sihid on väga elulised ja jalad maas – tahan saata korda muutusi ühiskonnas. Praegu on mu fookus Eestil, ma väga armastan seda maad, aga lukku ma end ei pane ja kindlasti lasen oma ideedel vabalt üle piiride lennata. See on ju minu teema, ühendada inimesi üle vastuolude ja näidata, kui näilised on piirid.
Mis on suurim ekstreemsus piiride lõhkuja enese elus?
Tätoveeringud. See on mu täielik sõltuvus. Kui oma esimesed tätoveeringud tegin, küll mind siis hirmutati: appi, kujuta ette, milline sa kunagi oled! Vana, krimpsus ning tätoveeringuid ja neete täis. Aga milleks karta? Äkki on see viiekümne aasta pärast täiesti tavaline ja ma pole kaugeltki ainus tätoveeritud vanaema ühel päeval?
Nii peab. Nii pole sobilik. Kust need kammitsad küll võetakse? Kurb! Ole vaba ja vaata, kui kiiresti maailm muutub. See pole lihtsalt loogiline, et vanad reeglid sellega sammu peaks.
Katrin Aasmaa CV
Eesti moelooja ja stilist
sündinud 27. mail 1995
2018 võitis Eesti moeahuinna Hõbenõel.
Neljal korral jõudnud ERKI moeshow finalistide hulka.
Töötab moedisainerina oma ateljees, teinud stilistikat enamiku Eesti ajakirjade moeseeriatele ning on tänavamoe rubriigi toimetaja ajakirjas Säde.
Tegutsenud ka moeetenduste stilistina, moekonsultandi ja väljapaneku spetsialistina.
Praktikad Aldo Järvsoo ja Xenia Joosti juures.
Katrin Aasmaa loomingut esindavad Levi Design Shop ja veebipood katrinaasmaa.com/shop
Kolmel korral esitlenud autorikollektsiooni Tallinn Fashion Weekil:
2018 Brat Nadezhda
2017 Bomchic
2016 Pää Tegeminõ
2018 Eesti Kunstiakadeemia, moedisaini bakalaureus, praegu õpib magistratuuris.
2016 Konstfack, University College of Arts, Crafts and Design Stockholm, vahetusõpilane.
2014 Tallinna Saksa gümnaasium (lõpetas kuldmedaliga).
Räägib nelja keelt (eesti, inglise, saksa, vene). Armastab tantsida, sõpradega maast ja ilmast jutustada ning spontaanselt seigelda.
