Juhtkiri: kumb on liberaalsem – ajatolla või prints?
5. november 2018, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna, pärast mitmes järgus tehtud hoiatusi, taaskehtestab USA sanktsioonid Iraani ohjeldamiseks ja laiendab neid. Ameeriklaste nõudmine on, et Teheran lõpetaks oma raketiprogrammi, (teistes riikides tegutsevate) terroristlike organisatsioonide rahastamise ja relvastamise ning muudaks välispoliitikat.
Euroopa Liidu lähenemine on aga siiani truu nn Iraani tuumaleppele, mille sõlmisid Iraaniga 2015. aastal sügisel USA, Saksamaa, Suurbritannia, Prantsusmaa, Hiina ja Venemaa. Selle eesmärk oli kindlustada, et Iraan ei arenda tuumarelva, ning vastutasuks loobuti varem kehtestatud sanktsioonidest.
Kumma lähenemine Iraanile on õige, kas USA või Euroopa Liidu oma? Vastused stiilis «tulevik näitab» või «need on lihtsalt erinevad» on muidugi tüütud klišeed, ent paraku parimad, mis meil praegu võtta on.
Kahjuks ei ole ühte ja kindlat «teaduslikult tõestatud» vastust, kas Iraani suhtes ja kõigile Lähis-Ida umbsõlmedele mõeldes töötab paremini n-ö trumpilik või obamalik lähenemine.
Täht-tähelt võttes on Iraan tuumalepet järginud. Kas aga nende välispoliitika tervikuna on selline, mille peale kogu läänemaailm peaks plaksutama ja võiks kergendatult hingata? Muidugi ei ole. Kas ajatollade režiim rahastab terroristlikke organisatsioone ja sekkub relvajõuga Lähis-Ida pingekolletes? Jah.
Tuumalepe esindas «parem varblane peos kui tuvi katusel»-mõtteviisi – parem välistada, et ajatollad saavad tuumarelva, kui et jääda ootama näiteks režiimimuutust Teheranis. Üksiti oli see muidugi ka USA eelmise, president Obama administratsiooni suur diplomaatiline pingutus ja soovitud pärandus.
Trumpi administratsioon vaatab asjale teisiti. Uskudes, et väga tugevalt survet avaldades on võimalik saada ka väga vaenulikud režiimid (uuesti) läbirääkimiste laua taha, kaubelda seal välja paremad tingimused ning lõppkokkuvõttes muuta nende režiimide käitumist või (samuti tervitatava variandina) kutsuda esile võimuvahetus.
Paraku ei ole võtta ühte ja kindlat «teaduslikult tõestatud» vastust, kas Iraani suhtes ja kõigile Lähis-Ida umbsõlmedele mõeldes töötab paremini n-ö trumpilik või obamalik lähenemine. Teherani režiim saab suure hoobi, kahtlemata. Aga milline on nende vastupanuvõime, suutlikkus jätkuvalt oma rahvast nii surve all koondada kui ka ohjes hoida?
Eriti viimase kuu jooksul on arusaadavalt kõiki vähegi välispoliitikast huvitatud inimesi haaranud arutlus teemal, kumb on ikkagi lääne inimestele moraalselt vastuvõetavam, kas ajatollade Iraan või Saudi Araabia. Isegi kolmeeurost kohvi kuukavatel harrastusanalüütikutel on nüüd vast vähem usku muinasjuttudesse liberaalsetest printsidest ja reformimeelsetest ning läänelikest ajatolladest.
Samad moraalidilemmad vaevavad ilmselt ka neid, kes tegelikult vaba maailma pealinnades välispoliitikat kujundavad. Keerutavad vastused, arvatagi, mõjuvad magedalt. Otsustajate vabanduseks lõpetagem elutargalt: poliitikas on paraku enamasti valida halbade ja väga halbade variantide vahel.