«Mitte miski ei saa Ungaris juhtuda, ilma et härra Orban otsustaks, et see peab juhtuma, ning kõik, mis ta otsustab, juhtub.»
Nii võttis New York Timesi veergudel Viktor Orbáni režiimi kokku Ungari filosoof Ágnes Heller.
Enne kevadisi parlamendivalimisi oli riigi liberaalidel õhkõrn lootus, et äkki suudab lõhenenud opositsioon kasvõi natukenegi Orbánile ja tema parteile Fideszile hambaid näidata. Üllatuspomm jäi lõhkemata – Orbán jätkab kindlalt võimul ja süüdistab muutumatult kõigis maailma hädades immigrante, George Sorost ja Euroopa Liitu.
Just euroliidu ja Euroopa Rahvaparteiga (EPP, mille osaks on ka Fidesz) käib Orbánil viimasel ajal vihane kanakitkumine ja lõppu sellele ei paista. Septembris karistas Euroopa Parlament Ungarit, kuna riik on taganenud Euroopa Liidu alusväärtustest, ning EPPs käib arutelu, kas hoida Orbán oma rüpes või visata Fidesz välja.
Orbán kuulutab aga, et just tema on see õilis rüütel, kelle isetu missioon on päästa Euroopa rahvuspuhtad ja kristlikud riigid globalismitonti mahitava Euroopa Liidu käest, kelle ülim siht on ujutada Euroopa üle sisserändajatega ja luua impeerium, kus võim on rahvusvaheliste jõugruppide käes. Vähemalt väitis ta seda 1956. aasta Ungari ülestõusu aastapäevakõnes.
Ja seal peitub ka EPP dilemma – nii vastumeelne kui see ka pole, toob Orbáni praalimine neile tuleva kevade europarlamendi valimistel paraja portsu saadikukohti.