Anneli Ammas: jäine hingus

Anneli Ammas Foto: SCANPIX

Üks naine, kes elab Kesk-Eesti väikelinnas, unistas õpetajaametist, aga tegi noorena valesid valikuid ning elas paarkümmend aastat viinakuradi küüsis. Koos mehega, keda ta armastab. Lõpuks olid nad need, keda kohates korralik inimene pea kõrvale pöörab. Nad jõid maha kõik, mis neil oli, nad jõid kõike, mida kujutleda võib.

Tagantjärele mõeldes rõõmustab naine, et neil pole lapsi, kelle elu nad oleksid õnnetuseks muutnud. Aga siis tuli üks päev, mil üks inimene – sotsiaaltöötaja –, kes ütles, et aitame teid ravile minna. Ju see oli lõpuks see õige päev, mil kõik polnud veel kadunud. Naine otsustas kohe, mees mõtles veel paar päeva.

Nüüd on möödas kolm aastat. Nad on koos õnnelikud, maksavad vanu võlgu, teevad tööd ja unistavad oma korterist sotsiaalmaja toa asemel. Kui lõpuks jälle oma kodu saavad, võtavad kassi. Selle viimase 13-aastase asemele, kelle magama panid, kui joomaajal korterist ilma jäid.

Tänases lehes räägib oma loo Kaire, kes muutis oma laste elu põrguks ja oleks võinud neist ilma jääda, aga ka tema elus saabus see üks päev, mil ta suutis endale ausalt otsa vaadata ning otsustada.

Ei Kairel ega sellel teisel naiselgi läinud kõik edasi sujuvalt, tulid tagasilöögid ja nad elavad teadmisega, et ei pääse viinakuradi jäisest hingusest kuklas kunagi. Neil on krooniline haigus, mille kontrolli all hoidmiseks tuleb võtta ravimeid ja pingutada päevast päeva.

Kindlasti pole kedagi, kes ei tunneks kedagi, kes on lasknud viinal oma elu üle võimust võtta. Kõiki, tegelikult enamikku, ei õnnestu aidata ka kõige empaatilisematel ja professionaalsematel sotsiaaltöötajail ega arstidel, rääkimata lähedastest, kellel peab jaguma lõppematult usku.

Aga vaev kas või üksikute pärast, kellel õnnestub taas oma elu üle kontroll saada, on väärt, et seda üritada. Need inimesed ei kannata ju üksi, vaid neil on pered ja sõbrad, kelle elu on samuti mürgitatud lõputust murest, vihast, lootusetusest.

Nende kahe naise ja paljude teiste lood on alanud napsitamisest pärast tööd, eluraskustele alla vandumisest, unistuste kadumisest, kibestumisest – põhjusi ja põhjendusi on igasuguseid. Viinahaigus süveneb vaikselt ja kindlalt.

Ühe väikelinna haigla arst rääkis, kuidas nende linnas paljude noorte meeste eluratas veereb: paar nädalat rabatakse Soomes tööd, siis sõidetakse paariks nädalaks koju, millest üks kulub teenitud raha mahajoomisele, teine veedetakse allesjäänud raha eest haiglas, et tsüklist välja tulla, ning siis tagasi Soome.

See ei ole veel aeg, mil kroonilisest alkoholismist väge täis mehepoeg arsti, sotsiaaltöötaja või ema juttu kuulaks. Jääb vaid oodata, kaua keegi nii jaksab, millal viinakuradile päriselt alla annab.