Mängureeglid elamise mängus

Marite H. Butkaite
, teatrikriitik ja dramaturg
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jõululõunaks on laua ümber kogunenud Adam (Karol Kuntsel), Alex (Peeter Volkonski), Oscar (Priit Strandberg), Lydia (Külliki Saldre), Pippa (Kärt Tammjärv) ja Doris (Piret Laurimaa). Käsil on uue kaardimängu õppimine.
Jõululõunaks on laua ümber kogunenud Adam (Karol Kuntsel), Alex (Peeter Volkonski), Oscar (Priit Strandberg), Lydia (Külliki Saldre), Pippa (Kärt Tammjärv) ja Doris (Piret Laurimaa). Käsil on uue kaardimängu õppimine. Foto: Heikki Leis

Teater on koht, mille laval vaadeldakse inimesi ja nende omavahelist suhtlust. See on mäng, mida saame vaadata kõrvalt ja mida võime korraga võtta nii meelelahutuse kui ka õppevahendina. Just seda on eelmisel laupäeval Vanemuise väikeses majas esietendunud «Elamise reeglid». Autor on Inglise uuema põlvkonna näitekirjanik Sam Holcroft, kellele see oli läbimurdeteos.

Miks nii, aiman pärast Tiit Palu lavastuse nägemist.

Arengubioloogiat õppinud ja teadlasekarjääri teinud autor lahkab inimeste suhtemänge ja seda, millistele reeglitele me oma elus allume. Kuigi tegemist on nn jõululavastusega, on see kõike muu kui siirupiselt magus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles