Hendrik Lindepuu, Eesti Poola kuningas 60!

Hendrik Lindepuu. Foto: Kristjan Teedema

Kui Hendrik Lindepuu teataks ühtäkki Juhan Liivi kombel, et on Poola kuningas, siis poleks ta tõenäoliselt hulluks läinud, vaid õige pisut üle töötanud. Mingis väga metafoorses mõttes ta ju Poola kuningas ongi. Nimelt Eesti Poola kuningas, keskne ja suveräänne poola kultuuri Eestisse vahendaja, legendaarse töövõimega tõlkija. Pühapäeval, 11. novembril sai Hendrik Lindepuu kuuskümmend ja Poola Vabariik sada aastat vanaks.

Sõitsin talle sel puhul külla. Pärast pikka logistamist erineva kvaliteediga (kruusa)teedel õnnestus mul lõpuks jõuda tema metsatallu. Novembri ilm oli Sarneti samanimelise filmi vääriline: udune ja niiske, päikest polnud näha ja kogu nõrguke valgus tuli ühtlaselt läbi piimjashalli taeva. Telefonile ta ei vastanud ja leidsin ta lähedalt tõusva suitsusamba järgi

Üks väle ja jässakas, koheva juuksepahmakaga tegelane askeldas lõkke ümber, vedas oksarisu lõkkesse ja kohendas tuld. Ta meenutas kangesti mingit mütoloogilist tegelast, kuradikest või sortsi, paganat või maa-alust eesti rahva ennemuistsetest juttudest. «Pensioneerunud Nuki,» jõudsin veel mõelda, kui ta mulle oma sooja käe pihku surus ja ütles: «Rõõm!» Ikkagi inimene: sellised taevasinised silmad on ainult inimesel. Läksime tuppa kohvi jooma ja vestlema.

Nii. Kui suur osa elutööst on tehtud?

Ma olen veel noor ja tugev mees, ma jõuan veel küll. Mu suur eeskuju Czesław Miłosz elas üle üheksakümne. Ma ei ole küll nii andekas, aga püüan olla sama töökas.