Õigusteadlased selgitavad, mida kujutab endast palju räägitud ÜRO rändekokkulepe

ÜRO lipp. Foto: SCANPIX

ÜRO rändelepe ehk inglise keeles «The Global Compact for Migration» on rahvusvaheliselt läbiräägitud, üldine, rännet kui tervikut puudutav kokkulepe, mis on ettevalmistatud ÜRO algatusel koostöös rahvusvaheliste organisatsioonidega nagu IOM. Tegemist on kokkuleppega, mille täitmata jätmisel puuduvad selged sanktsioonid. Seega on väga küsitav selle täitmine ja selle õiguslik seisund, kirjutavad Tallinna Tehnikaülikooli dotsent Lehte Roots ja Tallinna Tehnikaülikooli ja Estonian Business Schooli lektor Aleksandr Popov. 

Urmas Reinsalu ajab 10. novembril Eesti Päevalehes avaldatud artiklis sassi terminid konventsioon, deklaratsioon ning kokkuleppe. Neil kõigil on erinev õigustloov mõte. ÜRO tasandil on varem vastu võetud ÜRO inimõiguste deklaratsioon mitte konventsioon. See kuulutati välja ÜRO peaassamblee kohtumisel 10. detsembril 1948. Eesti on ühinenud mitmete rahvusvaheliste konventsioonidega sh ÜRO 1951. aasta pagulasseisundi konventsiooni ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooniga, mis on oma olemuselt siduvad ning on avaldatud ka Riigi Teatajas. Kui riik ei täida Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste (EIK) konventsioonist tulenevaid kohustusi ja ei taga isikutele õigusi, on isikutel õigus enda kaitseks minna riigi vastu Euroopa Inimõiguste Kohtusse. EIK artikkel 1 sätestab riigi kohustuse austada inimõigusi ja need õigused on kõigil inimestel seetõttu, et nad on inimestena sündinud – olenemata nende staatusest. Seega saavad riigi vastu Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöörduda ka migrandid.

1948. aastal vastu võetud ÜRO inimõiguste deklaratsioon (millele tõenäoliselt Reinsalu oma artiklis viitas) on samuti Eestis kohaldatav ja selle kohaldamist ei ole keegi vaidlustanud. Nagu juba nimetus ütleb, on tegemist pelgalt deklaratsiooniga, mille täitmine on vabatahtlik.

ÜRO deklaratsioon võeti vastu pärast Teist maailmasõda, kui inimõiguste ja pagulaste teema vajas kiiret lahendust ning seetõttu töötati välja alusstandardid, mis annaksid riikidele juhiseid, kuidas tekkinud olukorras lahendusi leida. Tol ajal oli tegemist samuti väga uuendusliku ideega ning tundus, et kõik riigid maailmas ei ole võimelised deklaratsioonis sätestatud õigusi garanteerima ja kohustusi täitma. Nüüd peame seda täiesti loomulikuks, et inimõigusi tuleb austada ning vastu on võetud mitmeid regionaalseid ja siseriiklikke inimõigusi sätestavaid õigusakte.

Kuidas siis jääb kokkuleppega? Kas see on siduv või mitte? Kas kokkuleppega võtab Eesti omale uusi kohustusi? Tava kohaselt peavad ausad inimesed kokkuleppest kinni. Mis aga juhtub siis, kui kokkulepet murtakse või selle täitmine osutub võimatuks? Kas leping ja kokkulepe on juriidiliselt samaväärsed?

Selleks, et rääkida lepingust, on vaja välja selgitada, kas dokumendil on lepingule omased elemendid. Rahvusvahelises õiguses saame me rääkida «lepingust» siis, kui toimub kahe või enama riigi vahelise kokkuleppe sõlmimine, mille järgimise soovi indikeeritakse esmalt allkirja andmisega ning seejärel siseriiklikul tasandil ratifitseerimisprotsessi läbiviimisega, mis toob kaasa rahvusvahelise lepingu ja riigi õiguskorra kooskõla.

Kui riik tunnistab oma nõusoleku rahvusvahelise lepingu siduvuse kohta kehtetuks, laieneb kehtetus üldjuhul kogu lepingule. Üksikisik võib olla rahvusvahelise õiguse subjekt üldjuhul piiratult ja erandjuhtudel. Üksikisiku staatus rahvusvahelisel tasandil oleneb otseselt riikide tahtest, sest üksikisik saab oma rahvusvahelised õigused ja kohustused riikide loodud õiguse ning käitumise tulemusena. Üksikisik saab pöörduda enda õiguste kaitseks eelkõige riigi poole ning kui ta seda ei saa, siis on Euroopas vaid üks institutsioon, kuhu isik, eeldusel, et riik on selleks aluse loonud, otse oma õiguste kaitseks riigi vastu pöörduda saab. Selleks on Euroopa Inimõiguste Kohus. Üksikisik ei oma üldjuhul õigust esitada rahvusvahelisi nõudeid ega ligipääsu rahvusvahelistele kohtuinstitutsioonidele, st üksikisik ei saa oma õiguste kaitseks pöörduda rahvusvahelise kohtu või vahekohtu poole. Üksikisikuid saab vastutusele võtta rahvusvahelise õiguse rikkumise eest (näiteks nagu genotsiid või inimsusevastased sõjakuriteod) olukordades, kus riigid on loonud vajaliku õigusliku aluse.

Kõnealuse leppe puhul ei saa me rääkida lepingust juriidilises mõistes ning on ka juba väljendatud arvamust, et seda pole vaja ratifitseerida. Lepe ei loo ka kohustusi avada piire ning ei kohusta kedagi kutsuma uusi sisserändajaid. Leppe punkt number 7 ütleb, et tegemist on õiguslikult mittesiduva koostöö raamistikuga, kuid kindlasti tuleb vaadata ka leppe sisu.

Mis juhtub siis, kui lepet hiljem ei täideta? Rahvusvahelise õiguse täitmist saab jälgida  riigi esindajate tegevuste analüüsi kaudu ning üldjuhul iga riikidevaheline kokkulepe kehtestab liikmesriikidele sanktsioonid, kui kokkuleppeid ei täideta. Selles leppes sanktsioone ette ei nähta. Mõningatel rahvusvaheliste lepingute täitamata jätmise juhtudel võib ette tulla, et ÜRO Julgeolekunõukogu sätestab mõne riigi suhtes sanktsioonid, mis enamjuhtudel on majandusliku sisuga. Seega tekib küsimus, millest sellised hirmud ja segadus? Kas leppega ühinemine tekitab Eestile uusi kohustusi? Kui ÜRO rändelepet tähelepanelikult lugeda, siis leiab sealt viiteid dokumentidele ja tavaõigusele, mis on loodud aastakümneid tagasi. Eesti on nendest tulenevad kohustused ja põhimõtted oma õigusesse sulandanud. Ka kohtud arvestavad õiguse mõistmisel lisaks siseriiklikule õigusele ka rahvusvahelist õigust. Seega midagi väga uut selles dokumendis pole, mida peaks kartma. Küll aga peaks tõenäoliselt välja selgitama, mida on raamistikus sellist uudset, mida Eesti täita ei suuda?

Kõnesoleval globaalsel rändeleppel on 23 eesmärki rände paremaks haldamiseks kohalikul, riiklikul, piirkondlikul ja üleilmsel tasandil ning need on välja toodud leppe 16 punktis. Esmane eesmärk on leevendada ebasoodsaid ja struktuurseid tegureid, mis takistavad inimesi päritoluriikides püsivate elatusvahendite rajamisel ja säilitamisel; soovitakse vähendada rände eri etappides esinevaid riske ja haavatavusi, austades, kaitstes ja täites oma inimõigusi ning pakkudes neile hoolt ja abi. Samuti sätestatakse leppes, et püütakse lahendada riikide ja kogukondade õiguspäraseid probleeme, olukorras, kus ühiskonnad läbivad eri mõõtmetes demograafilisi, majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkonnamuutusi ning mis võivad mõjutada migratsiooni. Lepe püüab luua soodsaid tingimusi kõikidele sisserändajatele, et see rikastaks ühiskondi nende inimeste majanduslike ja sotsiaalsete suutlikkustega ning hõlbustada seega nende panust säästvasse arengusse kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja ülemaailmsel tasandil. Ränne käesoleval sajandil on paratamatu nähtus ning probleemidega, mis ränne endaga kaasa võib tuua, tuleb igal juhul tegeleda.

Mis puudutab riigi suveräänsust ja sellesse sekkumist, siis on ÜRO rändeleppe punktis nr 15 selgelt sõnastatud riigi suveräänsuse printsiip. «Ülemaailmne rändekokkulepe kinnitab riikide suveräänseid õigusi otsustada nende riiklikku rändepoliitikat ja nende õigust reguleerida oma jurisdiktsiooni alla kuuluvat rännet kooskõlas rahvusvahelise õigusega. Riigid võivad eristada oma suveräänse pädevuse piires korrapärase ja ebaseadusliku rände staatuse vahel, sealhulgas nende õigusloomega seotud ja poliitilised meetmed ülemaailmse kokkuleppe rakendamiseks, võttes arvesse erinevad riigisisesed reaalsused, poliitika, prioriteedid ja nõuded riiki sisenemise, elamise ja töötamise kohta, mis on kooskõlas rahvusvahelise õigusega.»

Loomulikult on see iga riigi enda otsustada, kas leppega ühineda või mitte ja kui suurt vastutust soovitakse võtta, et seda lepet ka täita. Leppe punkti 53 kohaselt julgustatakse riike looma siseriikliku süsteemi rändeleppe rakendamiseks ning punktis 41 sätestatakse, et riigid võtavad vastutuse lepingu eesmärkide täitmiseks, seega on leppesse sisse kirjutatud ootused, et kui leppega ühinetakse, siis peaksid riigid hakkama ka leppe sisule vastavalt käituma.

Soovime Eesti poliitikutele otsustamisjulgust ning loodame, et hoidutakse ÜRO rändekokkuleppe kasutamisest oma valimisplatvormide kindlustamiseks.