Nii nad tapsidki tselluloositehase (7)
15. november 2018, 05:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/11/15/11574223t1hb2a6.jpg)
Jaroslav Hašek alustas oma Švejki-raamatut sõnadega: „Nii nad tapsidki meie Ferdinandi.“. Kui ertshertsog Franz Ferdinandi tapmise järel puhkes üle nelja aasta väldanud esimene ilmasõda, mille lõpu sajandat aastapäeva maailma üldsus äsja tähistas, siis Est-Fori tselluloositehase rajamise idee tapmine valitsuses oli tõsine hoop Eestile kui võimalikule investeerimiskeskkonnale. Liiati tundub, et sama valitsuskabineti püsides ei tasugi sellistes küsimustes loota positiivset lahendit, mida saja aasta pärast võiks hea sõnaga meenutada.
Peaminister Jüri Ratas küll väitis pärast valitsuse otsust riigi eriplaneering puidurafineerimistehase rajamiseks lõpetada, et ettevõtjatel jääb alati võimalus selle teemaga edasi tegelda, kuid see oli juba niisama õhku visatud tühi fraas.
Samas päris riigihalduse minister Janek Mäggi justkui iseendalt: loomulikult on nüüd suur küsimus, et mida see tähendab. „Kas see tähendab, et Eestisse kunagi seda konkreetset ja teisi suuri tehaseid ei tule? Kas see tähendab, et riigi eriplaneeringu puhul on alati võimalik ülekaaluka avaliku huvi korral seda mitte teha?“ ütles Mäggi ja jätkas: „Vastus on see, et nii see ei ole.“
Paraku tundus seegi tühipalja fraasina, pigem võib seda käsitada põgenemisena vastutuse eest.
Ma ei üritagi väita, et Est-Fori tehas pidanuks tulema Tartu- või Viljandimaale või siis hoopistükkis Pärnu- või Virumaale, nagu Est-For ise oma viimases ettepanekus välja pakkus. Tahan öelda seda, et valitsuse otsustusvõimetus röövis meilt võimaluse teada saada, millised keskkonnamõjud ühe sellise suurtehase rajamisel Eestisse ikkagi on. Kas meie loodus, eeskätt metsavarud ja vesikonnad üldse niisugust koormust taluvad? Paraku jäid vastused neile küsimustele saamata.
Mind on alati pannud õlgu kehitama nn keskkonnaaktivistide kärarikas vastuseis kõikvõimalikele suurprojektidele. Kusjuures Est-Fori projekti puhul tähendas vaidlusalune eriplaneering just nimelt keskkonnauuringute tegemist, mitte labida või kopa maasselöömist. Ehk siis justkui keskkonda kaitstes seistakse vastu keskkonnamõjude uurimisele.
Eesti viimase aja arenguid silmas pidades ma ei imestaks, kui Est-Fori taha koondunud investorid oma pilgu nüüd Läti poole heidavad. Head lõunanaabrid on ennegi osanud meie rumaluse pealt teenida. Eestlaste osaks jääb aga ühe teise Ferdinandi, Kokoška roll, kes teadagi mida tänavalt korjas ...