Juhtkiri: palju õnne, kaitseväelased!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/11/15/11576672t1ha593.jpg)
Me kipume unustama, et võlgneme suure tänu väga vähestele. Kui 1918. aastal algas Vabadussõda, polnud Eesti riigil peaaegu mitte midagi. Polnud raha ega relvi, toitu oli napilt ning ei jätkunud isegi paberit, millele Ajutise Valitsuse määrusi trükkida. Kuid see polnud kõige hullem. Ei olnud õieti mehigi, kes Eesti Vabariigi kaitseks välja oleksid astunud. Kui Soome ajaloos räägitakse «Talvesõja vaimust», siis erilisest «Vabadussõja vaimust» rääkida ei saa, kui jätta kõrvale õppursõdurid – neile oli sõda ennekõike elu suurim seiklus. Muidu oli massiline eemalehoidmine ja deserteerumine Vabadussõja algusele iseloomulik. Ka sõjaväe isikkoosseisus oli palju sobimatuid mehi ja ohvitsere, kes tuli välja praakida. Vabadussõja algul õnnestus riik ja sõjavägi tänu suhteliselt väikesele hulgale entusiastidele käima saada ning lõpuks endaga kaasa tõmmata peaaegu kogu Eesti ühiskond.
Tegelikult möödubki täna sada aastat sellest, kui Ajutise Valitsuse otsusega pandi de facto alus Eesti sõjaväele. Jah, ajalookirjutuses võib näha ka teisi kuupäevi, kuid läbimurdeks oli Ajutise Valitsuse 16. novembri koosolek, kui otsustati kokku kutsuda rahvavägi. Sama on ju ka Vabadussõja alguse kuupäevaga. Esimese katse üle Narva jõe tulla tegi Punaarmee tegelikult juba 22. novembril 1918 ja löödi siis sakslaste poolt tagasi, kuid Vabadussõja alguseks loeme ikkagi 28. novembrit, mil punased tegid teise katse ning peale sakslaste olid neil vastas ka juba esimesed eesti väeosad. Teada on ka esimese eesti sõduri nimi, kes sõjas oma maa vabaduse eest elu kaotas – reamees Lints, Eesti sõjaväe 4. jalaväepolgust.
Erinevalt Eesti politseist, kes oma tähtpäevi teab ja hiljuti 100. sünnipäeva tähistas, on Eesti kaitsevägi olnud oma kõige kuulsusrikkamate minevikutraditsioonide meenutamisel tagasihoidlikum. Pole viga, tagasihoidlikkust loetaksegi meie rahvusliku iseloomu osaks ja vooruseks. Ilmselt on Eesti kaitseväe taassünniga 1990. aastate algul seonduv paremini meeles, kuna palju on veel ohvitsere, kes neid aegu mäletavad ja relvajõudude taasloomisest vahetult osa võtsid.
Vabadussõja algul õnnestus riik ja sõjavägi tänu suhteliselt väikesele hulgale entusiastidele käima saada ning lõpuks endaga kaasa tõmmata peaaegu kogu Eesti ühiskond.
Sellegipoolest soovime Eesti kaitsejõududele palju õnne! Olgu nende ridades sama mehiseid mehi nagu Vabadussõja alguskuudel end tõestanud vabatahtlikud 18–20-aastased õppursõdurid. Kes seadusetähe järgi poleks pidanud isegi rindele minema, sest oli ju mobilisatsioonivanuseks 21. Kuid nemad talitasid oma südametunnistuse, mitte ühegi kirjutatud seaduse järgi. Olgu Eesti kaitseväes sama pädevaid ja kirjaoskajaid ohvitsere nagu ülemjuhataja Johan Laidoner ja tema staabiülem Jaan Soots. Olukorras, kus ebapädevust oli palju, osutusid need kaks ohvitseri väga pädevateks juhtideks ja päästsid meid halvemast. Palju õnne, kaitseväelased!