Lohutus võib tulla mulla altki

Grete Naaber
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Andres G. Adamson

Hingedekuul säravad kalmistud tuledes. 61aastane Viive imetleb igal aastal seda hubisevat leeki, mis kallitele kadunukestele helgib. Temagi nagu teisedki käib isale-emale tänusõnu ütlemas. Tänavu sai ta siiani vaevava ehmatuse osaliseks. Ema kõnetas teda!

20 aastat tagasi jättis abikaasa Viive maha. Poega tuli üksi edasi kasvatada-toetada, sest see oli mehe otsus: tema uuel perel olevat rohkem raha tarvis, pealegi jätvat mees neile oma korteri. Viive ei hakanud jonnima, uhkus ei lubanud. Ta suutis kahel kohal nii palju teenida, et poeg võis ülikooli astuda.

Rõõm oli kirjeldamatu: ma suutsin, ma suutsin!

Aeg läks, poeg abiellus. Mõte miniast teeb Viive ärevaks, too ei arva Viivest midagi, peab teda lihtsakoeliseks mutiks, kellega ei saavat mõistlikku juttugi ajada. Ükskõik kuidas Viive on üritanud, ikka jäid minia pilk ja hääl kalgiks.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles