Läti saadik räägib ämmaga eesti keelt

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare
  • Kallid naabrid Läti ja Eesti omavahel suhtlemiseks «nägu ei meigi».
  • Krooni ajal Ruhnus käies lasti Lätile lähima saare poes maksta lattides.
  • Lõunanaaber plaanib samuti alkoholiaktsiise tõsta, aga sujuvamas tempos.
  • Lätlased on Rail Balticu suhtes baltimaalastest kõige optimistlikumad.

Läti Vabariigi suursaadik Raimonds Jansons ütles, et Eesti ja Läti istuvad samas paadis, kui seda ühest otsast raputada, on teises otsas kohe tunda.

FOTO: Raul Mee/Mollusk Meedia

Kuula artiklit

Lõuna-Eesti on Lätile sama lähedane kui tema oma Kurzeme või Latgale maakond, ütleb Raimonds Jansons, Läti suursaadik Eestis, kes seetõttu tahaks endale kabinetti Tartus.

Ma saan aru, et igas välisministeeriumis on oma sisemine hierarhia, millistes saatkondades töötamine on ihaldusväärsem ja millistes vähem ihaldusväärne. Kus seisab Läti diplomaatide jaoks Eesti suursaadiku koht?

Eesti suursaadiku koht on väga kõrgel. Ennekõike muidugi seetõttu, et me oleme naabrid, ja kui väga otse öelda, see on suhe, kus meiki näos pole. Me peame andma otsekoheseid sõnumeid oma diplomaatide, riigiasutuste, poliitikute ja teiste vahel.

Eesti on minu jaoks viies lähetus, neist kolmas suursaadikuna. Läti ei saada Eestisse algajaid, vaid inimesi, kes tunnevad asju, teavad, kuidas suursaatkond töötab, ja oskavad enda ees seisvate teemadega tegeleda.

Mina tulin siia mullu paar nädalat enne seda, kui algas Eesti ELi eesistumine. See oli loomulikult ka hea võimalus kohtuda väga paljude ametiisikutega, sest seoses eesistumisega toimus toona ohtralt kohtumisi.

Läti saadikule Eestis on tähtis ka see, et ta on pidevas ja tihedas kontaktis kõigi kõrgemate Läti ametnikega, ministritega, peaministriga, presidendiga. Ma ei usu, et meie riigi esindajad käiksid kusagil nii sagedasti kui Eestis. See on privileeg, aga mõnikord on ka üsna raske ülesanne kõiki neid visiite ja nendega seonduvat korraldada.

Läti ei saada Eestisse algajaid, vaid inimesi, kes tunnevad asju, teavad, kuidas suursaatkond töötab, ja oskavad enda ees seisvate teemadega tegeleda.

Sest saatkond on ka üsna väike.

Saatkond on väike, kuid me oleme väga efektiivsed. Oleme oma õppetunnid kätte saanud. 2009. aasta majanduskriisi tõttu pidime oma personali kärpima, see mõjutas, kuidas riik töötab, kuidas diplomaatiline teenistus töötab. Pidime seadma prioriteete.

Aga ma ei ütleks, et see oleks väga palju mõjutanud siinset tööd. Siinse esinduse suurus on alati olnud umbes sama, ehk paar töötajat vähem või rohkem, aga saatkond toimib kogu aeg suhteliselt sama mudeli järgi.

Baltimaadest olete te keskmine, kummaga te end sarnasemaks peate, kas eestlaste või leedulastega?

Me oleme kahtlemata baltlased. Ja keegi pole Balti koostööst rohkem huvitatud kui meie. See on meie poliitika ja jääb selleks nähtavas tulevikus.

Ajaloo ja kultuuriloo mõttes on palju sidemeid nii eestlaste kui ka leedulastega. Keeleliselt on meil muidugi balti sidemed leedulastega, kuigi keskmine lätlane või leedulane peab teist keelt ikkagi õppima, et üksteisest aru saada.

Ajalooliselt ja selle poolest, kus me poliitilisel kaardil seisnud oleme, jagame tohutult palju Eestiga – rohkem kui ühegi teise naabriga. Me oleme sellest üsna teadlikud ja seda on tunda ka igapäevaelus, inimestevahelistest kontaktidest, sellest, kuidas me oma majandusi arendame.

Põhimõtteliselt istuvad Eesti ja Läti samas paadis, kui seda ühest otsast raputada, on teises tunda. See kehtib kõige kohta: poliitiliste protsesside, majanduse, maksupoliitikate – ükskõik mille kohta.

Kahtlustan, et kui te ütlete «maksupoliitika», meenub paljudele eestlastele hoobilt alkohol piiril. Kui palju lätlased mõtlevad eestlastele, kes käivad Põhja-Lätis alkoholi ostmas?

Me koostame oma välisministeeriumile ja riigiametitele ülevaateid Eesti ajakirjanduses Läti kohta kirjutatavast, et nad teaksid, milline meelsus on Eestis lätlaste suhtes. Me teeme neid paari-kolme päeva, mõnikord isegi nädala pealt, kuid kui peaksin seda iga päev tegema, ei oleks materjalist puudus.

See on olnud suur teema alates sellest, kui mina siia jõudsin, kuid rohkem Eesti kui Läti pressis. Loomulikult on lätlased väga teadlikud meie maksupoliitikate erinevustest, aga Eesti meedias on see olnud põhiteema.

Olen käinud meie piiriomavalitsustes ja seal ollakse üsna mõistvad, öeldakse, et ajaloos on olnud palju hetki, kus seis kaldus teisele poole. On olnud teisi kaupu, mida on üle piiri veetud, näiteks suhkrut.

Piir on piir. Alati, kui inimestel on tunne, et nad saavad kasu millestki teisel pool piiri, kasutavad nad seda ära.

Kui tihti saadavad Eesti ametnikud Riiga sõnumi, et makse tuleks tasandada?

Olen siin kohtunud pooleteise aasta jooksul paljude tippametnikega eesotsas peaministriga. Ütleksin, et sel teemal pole mingit hüsteeriat. Meie riigiametid tunnevad üksteist hästi ja teavad ette, kuidas teine oma maksupoliitikaid arendama hakkab. Ka meie arendame oma maksupoliitikaid.

Viimatisel ministrite kohtumisel pärisin meie rahandusministrilt, mis plaan meil on. Ka lätlased suurendavad aktsiise, ehk pisut sammsammulisemalt, kuid selle tegemine on vältimatu.

Mina ei ütleks, et Eesti-Läti suhetes oleks selles suhtes midagi ootamatut.

Olen käinud meie piiriomavalitsustes ja seal ollakse üsna mõistvad, öeldakse, et ajaloos on olnud palju hetki, kus kaubaveo seis kaldus teisele poole.

Kas te suudate Eesti-Läti suhetes meenutada mõnd märkimisväärset pingehetke?

Meil pole ühtki suurt pinget olnud. Pinged on kusagil mujal, mitte meie vahel.

1990. aastate keskel oli eriarvamusi. Meil olid üsna pikad arutelud merepiiri üle, kuid lõpuks lahendati kõik sõbralikult.

Praegu oleme mõlemad ELis. Usun, et juba toonased läbirääkijad nägid ette, et mingil hetkel on nii Läti kui ka Eesti ELis ning toona tõsisemana tundunud küsimused muutuvad mõne aasta pärast mõttetumaks.

Nii et Ruhnut te enam endale ei himusta?

Kuigi Ruhnu ajalugu on väga huvitav! Olen mitu korda Ruhnus käinud. Muuseas ajal, kui Eestis kasutati krooni ja Lätis latte. Juhtus, et mul polnud üldse kroone. Läksin kohalikku poodi, taskus ainult latid. Ma sain nendega maksta.

Silmanurgast ikka veel kiikavad Läti poole! Kuid, tõsiselt, mõnikord Riias käies tundub, et seal teatakse Tartus ja Tartust lõunasse jäävas Eestis toimuvast paremini kui Tallinnas. Kas vanast Liivimaast on veel midagi järel?

Nõustun täitsa kindlalt tähelepanekuga, et Lõuna-Eesti on Lätile sama lähedane kui Kurzeme või Latgale. Ma olin Tartus pühapäeval (11. novembril – toim), reedel (9. novembril – toim) ja lähen jälle neljapäeval (15. novembril – toim), sest meil on nii palju iseseisvuspäeva pidustusi seal. Ma tahaks, et mul oleks seal kabinet, sest meile on Tartu tõesti väga tähtis.

Esiteks, Tartu Ülikoolis õppisid rahvusliku ärkamise ajal väga paljud lätlased, tuntud inimesed, meie poeedid, esimesed Läti iseseisvusele mõtlejad. Ja mitte ainult toona, ka praegu on Tartu magistrantuuris palju lätlasi ning lätlaste ja eestlaste vahel palju sidemeid.

Kui me avasime Tartu Ülikoolis näituse Läti laulu- ja tantsupidudest, rääkisin seal ka rektoriga. Tal on head sidemed paljude Läti arstidega, kellega ta koos õppis. Ja kujutage ette, need lätlased räägivad ikka veel eesti keelt.

Mullu ja tänavuse aasta esimeses pooles oli Läti Eesti turistide sihtkoht number üks. Mulle pole see väga üllatav, kui ma kuulen Eesti raadiojaamadest www.tarzans.lv, Siguldast jne reklaame. Kuid see käib mõlemat pidi, paljud lätlased tulevad ka siia, eriti Saaremaale.

Teil on ikka mingi asi nende saartega.

Et Lätil pole ühtki saart, on Saaremaa tohutult oluline turismisihtkoht. Suurem osa lätlastest tahaks vähemalt korra aastas Saaremaal käia. Neile meeldib praamiga sõita ja saarel olemise tunne. Üsna loomulik!

Geograafilises mõttes mängivad oma rolli ka praktilised asjad nagu lennuühendused. AirBaltic on nüüdseks suurim lennufirma mitte ainult Riia, vaid ka Tallinna lennujaamas. Sellele vaatamata eelistavad lõunaeestlased aeg-ajalt lennata Riiast, madalamate hindade pärast. Olen mõnikord koos teiste Läti ametnikega unistanud, et Riia lennuväli tuleks kolida Eestile lähemale, näiteks Adažisse.

Kui palju lätlasi Eestis elab?

Hea küsimus. Küsisin sama endalt enne meie 6. oktoobri parlamendivalimisi, kui meil oli siin Eestis elavate lätlaste valimisringkond ja mina olin valimiskomisjoni esimees. Me pidime nädalavahetusel siin olema ja protsessi vaatlema. Mõtlesin, kui palju valimissedeleid ma keskvalimiskomisjonist tellima pean.

Meil on vähemalt umbes 300 n-ö tuumiklätlast, kes on saatkonnale väga tuttavad ja käivad tihti meie üritustel. Kuid muidu elab Eestis lätlasi kõvasti rohkem. Kindlasti enam kui tuhat.

Kes need inimesed on?

Inimesed, kes on siia tulnud abielludes, tudengid, ärimehed.

Üsna mitmed Läti ettevõtted on edukalt Eesti turule tulnud. Näiteks Kohila Vineer, mis on suur Läti investeering. Olen seal mitu korda käinud, see on silmapaistev firma.

Siis on Sakreti vabrik Paides, mis toodab ehitusmaterjali. Nad paluvad ka saatkonnalt nõu, mida meie arvame Eesti majanduse seisust, kas see läheb järgmisel aastal ülesmäge ja ehitusmaterjalide tarbimine kasvab, kas nad peaksid tootma rohkem või vähem.

Head näited on ka airBaltic ja väiksemad investeeringud, nagu näiteks Lottemaa lähedal tegutsev pagariäri Pärnamäed. Nende investeering on 1,5 miljonit eurot – see on hea investeering, olen omanikega korduvalt rääkinud, nad on asjade edenemisega väga rahul.

Üks suur ühisprojekt on Rail Baltic. Kas Eestis on selle suhtes Baltimaadest kõige rohkem skeptikuid?

Tulin siia mullu juunis. Just paar nädalat enne, kui see riigikogus ratifitseeriti. Nägin ka skeptilisi eestlasi, kes riigikogu ees protestisid. On loomulik, et leidub skeptikuid, aeg-ajalt inimesed ei usu, et nii suur projekt – ja see on megaprojekt – võiks saada ellu viidud, ja nii, nagu plaanitakse.

Aastaks 2026 peaksime Tallinnast Riiga jõudma tunni ja 55 minutiga. See oleks suurepärane, ma ise tahaks ühe päevaga Riias ära käia ja tagasi tulla.

Lätlased on Rail Balticu suhtes pisut positiivsemad. Loomulikult leidub ka skeptikuid, aga suurt vastuseisu ma ei näe. Eestis ja Leedus on mõningast vastuseisu, kuid minu arvates on see loomulik, et inimesed mõnikord kõhklevad mõne megaprojekti puhul, mis hakkab riigi elu mõjutama järgmised kümnendid.

Mina olen vägagi optimist. Usun, et see projekt, mis on Baltimaade ühendamisel otsustava tähtsusega, viiakse ellu. Meie riigid ja rahvad ühendatakse. Ja mitte ainult igapäevaste sidemete jaoks, vaid ka julgeolekuliselt. Me teame sõjalise mobiilsuse poolt, mis on ülitähtis meie riikide julgeolekutaristu jaoks.

Osa hankeid on juba alanud. Leedus on mõned hanked juba välja kuulutatud ja sillad ehitatud. See ei ole «Unista suurelt»-projekt, see on reaalne ja käib. Sellel saab olema suur kasu meie rahvastele, meie turu regionaliseerumisele ja sellele, kuidas inimesed väljaspool meie piirkonda näevad.

Äkki eestlased on skeptilisemad, sest meil on vähem raudteeliine kui Lätis ja Leedus, see on meile tundmatum asi?

Sellega ma ei nõustuks. Ma olen üsna sageli Eesti raudteel sõitnud, näiteks korduvalt Valgast Tallinna.

Ja Läti ametnikuna pean tunnistama, et eestlased on rongihangete poolest meist üks samm ees. Kui teie olete juba uued rongid ostnud, siis meil on see alles käsil.

Ka minu Eesti sõpradele meeldib rongi kasutada. Tartlastele meeldib rongiga Tallinna sõita. Mina sõidan alati rongiga, kui mul vähegi võimalust on. Täna (intervjuu on tehtud esmaspäeval, 12. novembril – toim) lähen rongiga Narva, sest homme on seal ELi suursaadikute lõuna president Kersti Kaljulaidiga.

Mul on raske võrrelda, kes rohkem, aga minu arvates kasutavad eestlased rongi palju.

Kas te olete kunagi proovinud rongiga Tallinnast Riiga sõita? Teoorias on see võimalik.

See on teoorias võimalik. Oma esimese kahe kuu jooksul siin pidasin maha kohtumise Elroniga, et seda teemat arutada. See teema on alati Eesti-Läti valitsustevahelise komisjoni päevakorras.

Praegu on mõningaid ühendusi (Tallinnast Valgani ja siis edasi Valkast Riiga ning vastupidi – toim) – näiteks nädalavahetuseti –, mis on üsna hästi klapitatavad. Sõidad rongiga Valgasse või Riiast Valkasse, ootad pisut – 20 minutit või pool tundi – ja saad edasi minna. Loomulikult võtab see kõvasti rohkem aega kui minna bussiga.

Teisalt, ja arutasime seda ka kohtumisel Elroniga, millised inimesed sellist ühendust kasutavad. Jõudsime järeldusele, et need ei ole näiteks ärimehed, kellele aeg on raha ja kes tahaksid minna nii ruttu kui võimalik. Need inimesed võiksid olla turistid, kes tahaksid aeglaselt ringi vaadata. Sellest vaatenurgast oli üks argumente – millega võib nõustuda või mitte –, et pole tegelikult paha, kui inimesed tulevad Valgasse või Valkasse, jäävad sinna pooleteiseks tunniks ja vaatavad enne edasiliikumist ringi.

See on paras reis, mis võtab terve päeva, kuid see teema on pidevalt päevakorras. Ka sellel valitsusevahelise komisjoni istungil, mis viimati 10. oktoobril Tallinnas kogunes.

Niipea, kui tekivad praktilised põhjused millegi muutmiseks, näiteks tekib suurem reisijate voog või rahvas avaldab soovi, et rongide ajad ka tööpäevadel rohkem kooskõlastataks, on mõlemad pooled valmis selle nimel tegutsema.

Mis teemasid valitsustevaheline komisjon neil päevil veel arutab?

Näiteks piiriäärset teedevõrgustikku, mis peab olema omavahel ühendatud ja kus peaks olema mõlemal poolel ka parem teekate. Siis analüüsisime seda, mis tänavu suvel seoses eriolukordadega toimus, metsatulekahjuga, kus Eesti tuletõrjujad appi tulid: kuidas koostöö toimis ja kas infot võiks edasi anda kiiremini.

Siis arutati Ventspilsi ja Saaremaa vahelist praamiühendust, mis mõni aasta tagasi suviti tegutses. See oli üsna populaarne, eriti välisturistide seas. Kuid loomulikult peab see olema tulus. Tean, et juba on peetud kõnelusi, käidud Ventspilsis uurimas, kuidas ja millal võiks selle taas avada, kuidas seda rahastataks.

Oma passiivse eesti keele oskusega suudan aru saada ja märkusi teha. Eestlased ei saa mind eesti keeles taga rääkida, sellest saan kohe aru.

Lõpetuseks isiklikumalt. Teie naine on pooleldi eestlane.

On.

Kui palju teie kodus eesti keelt räägitakse?

Kui me Lätis elasime, ei rääkinud me seda nii palju kui siin. Aga nüüd, eriti kui tulevad külalised või sugulased, ja nad käivad väga sageli, nagu näiteks mu eestlasest ämm ja sõbrad, siis räägitakse meie kodus eesti keelt päris palju.

Osalen neis vestlustes üsna palju. Ei saa öelda, et aktiivselt, aga oma passiivse eesti keele oskusega suudan aru saada ja mõnikord häid märkusi teha. Eestlased ei saa mind eesti keeles taga rääkida, sellest saan kohe aru.

Siis olete te ju hea kuulaja, kui ämm räägib?

Tegelikult küsin ma temalt päris sageli nõu, kuidas üht või teist väljendit või sõna kasutada.

Ja loomulikult vaatame õhtuti «Aktuaalset kaamerat». Kui asi tuleb pildiga, saan ma paremini aru, aga on ka asju, millest ma nii lihtsalt aru ei saa.

Raimonds Jansons

  • Sündinud 1971. aastal
  • Saanud Läti Ülikoolist magistrikraadi õigusteaduses.
  • 2017. aasta juunist Läti suursaadik Eestis.
  • 2016–2017 Läti välisministeeriumi pressisekretär.
  • 2011–2015 Läti suursaadik ÜRO esinduse juures Genfis.
  • 2006–2011 Läti suursaadik Belgias ja Luksemburgis.
  • Läti välisministeeriumis töötab 1993. aastast ning on varem olnud ka näiteks teine sekretär lõunanaabrite saatkonnas Kanadas, nende ÜRO missiooni asejuht Genfis, õigusosakonna direktor ning rahvusvaheliste organisatsioonide ja inimõiguste osakonna direktor.
Tagasi üles