Siseministeerium 100. «Ajakirjandusvabaduse piiramine»

Raamatukaas.

FOTO: Siseministeerium

Postimees avaldab katkendeid raamatust «Siseministeerium 100. Vabadussõjast droonideni».

1934. aasta 18. detsembril andis siseminister Eenpalu välja määruse, milles keelas avaldada kirjutisi, mis on riigijuhtide suhtes lugupidamatud või halvustavad riigivõimu tegevust. 5. märtsil 1935. aastal keelustas siseminister kõigi poliitiliste organisatsioonide tegevuse ning ajalehtede seostamine mõne erakonnaga sai ettekäändeks kriitiliste ajalehtede ülevõtmisele või koguni nende sulgemisele.

1935. aasta suvel riigistati enamik Rahvuslikku Keskerakonda pooldava ajalehe Postimees kapitalist ning peatoimetaja Jaan Tõnisson kõrvaldati väljaande juurest. Juba enne seda oli suletud Asunike Koondise häälekandja Maaleht, mis kuulus osaühingule Trükk. Siseministri sama otsuse alusel suleti ka osaühingu ajalehed Tartu Maaleht, Viru Maaleht, Võru Maaleht ja Tapa Sõnumid. Sulgemise otsuses on siseminister Eenpalu kirjutanud, et nende ajalehtede «tegevus riivab avalikku julgeolekut ja tekitab seltskondlikku ärevust».

Osaühingu esindajad väljendasid siseministrile saadetud kirjas otsuse üle hämmastust ning palusid siiski lubada ajalehtedel edasi ilmuda. Kirjas toodi välja, et sulgemisotsuses on öeldud, et ajalehed «on järjekindlalt avaldanud kirjutisi, milles Vabariigi Valitsuse tegevuse kohta on sihilikult toodud ebaõigeid teateid ja väärhinnanguid, mis sihitud Vabariigi Valitsuse tegevuse ja valitsuse suuna vastu ja õhutavad vaenu rahva hulgas. Seejuures on aga otsuses tähendamata , millal ja mil viisil suletud ajalehed on sarnast tegevust avaldanud. Et selles punktis pole näidatud, milles süü seisab, siis on meilt võetud igasugune võimalus asja selgitada». Osaühingu esindajad küsisid ka seda, et kuidas saavad ajalehed olla süüdi selles, et nad on partei häälekandjad, kui siseministeeriumi otsuse alusel parteid enam ei tegutse.

Politseivalitsuse direktor ning hilisem siseminister Richard Veermaa kaitses 29. märtsil 1935. aastal täiesti salajaseks märgitud ettekandes igati ajalehtede sulgemist. Veermaa kirjutas siseminister Eenpalule: «… et need ajalehed olid erakonna häälekandjad on küll igale selge, peale edasikaebajate, kes teesklevad võhikut /…/ hulgad imestasid, kuidas lastakse neil ajalehil Valitsuse kõiki püüdlusi ja ettevõtteid, mis rahva poolt üldiselt kiitusega aktsepteeritud, omamoodi vassida, väärhinnanguid anda ja positiivseid tulemusi paralüseerida, silmnähtava tahtega pidurdada Riigivanema ja Vabariigi Valitsuse prestiisi tõusu, mis järjest on paisumas. Oma suulise ettekande läbi informeerisin Vabariigi Valitsust suletud ajalehtede viimase kuu kirjutistest, mis kubisevad järjekorralistest väärtõlgitsustest ja mõnitustest riigipää ning Valitsuse tegevuse üle /…/ Ja nüüd küsivad veel edasikaebajad, et mis neis lehtedes oli siis maksva korra ja nõuete vastast? Sellest võib järeldada, et ajalehtede väljaandjad peavad kirjeldatud ajalehe taset täitsa loomulikuks ja ei leia sealt midagi iseäralist. See tõendab, et nemad ei ole suutelised kandma tulevikus vastutust ajalehe juhtimisel, mis rahvakihtides ei mõjuks kihvtitavalt, negatiivselt.» Aprilli alguses andis riigisekretäri abi osaühingu Trükk juhatusele teada, et nende palve on vabariigi valitsuse poolt jäetud tagajärjeta ehk siis ajalehed jäävad suletuks.

Selleks et vältida streike ja organiseeritud opositsiooni valitsuse poliitika vastu, tagandas siseminister septembris 1936 ametist Eestimaa Töölisühingute Keskliidu valitud juhatuse ning määras ametisse uue. Kui siseminister tegi 1936. aastal valitsusele ettepaneku leida vahendeid Tallinna politseile soomusauto ostmiseks, põhjendas ta seda politseivalitsuse direktori Veermaa ettekandele tuginedes et «soomukit on vaja riigi sisemise julgeoleku kaitseks».

Tagasi üles