Põnevat avastamist Just Filmil
20. november 2018, 08:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kindlasti ei jää truule filmisõbrale märkamatuks, et selleaastane Just Film on pisut teistsugune, kui eelmistel aastatel. Nimelt on Põhja-Euroopa suurim noorte- ja lastefilmide festival pikkuses veidi juurde visanud ning oma suurele sugulasele PÖFF-i põhiprogrammile järgi kasvanud - mõlemad kestavad nüüd ühe kaua, 16. novembrist 2. detsembrini. Samuti leiame Just Filmi kavast harjumuspärase 50 filmi asemel 56 filmi, mis tähendab, et festival on kasvanud ka laiusesse.
Kuna filmimaailm on järjepidevas kasvutrendis kogu maailmas ning häid ja kvaliteetseid linateoseid ilmub aina rohkematest riikidest ja maailmajagudest, oli programmi laienemine üksnes aja küsimus. Loomulikult on säilinud kõik tuntud ja end tõestanud alaprogrammid nagu DOC@Just, lapse õiguste- ja teaduse programm. Kõigile programmidele annavad omaette väärtuse ka oma ala asjatundjad, kes seansside lõppedes temaatika tagamaid avada püüavad ja küsimustele vastavad.
Mis noorte- ja lastefilme puudutab, siis oleme üritanud kava koostada nii, et midagi huvipakkuvat leiaks kavast igaüks. See tähendab eelkõige muidugi mitmekesisust nii žanrite kui ka stiilide osas. Näiteks oleme tänavu tähelepanu pööranud eestlasi pikalt lummanud žanrile - õudukatele. Kindlasti ei taha me programmi üldtasakaalu rikkuda keskendudes liialt mingile kindlale žanrile. Mõned nopped me siiski vaatajate ette toome, mis aasta pimedaimal ajal südame veidi kiiremini põksuma panevad. Üheks on kahtlemata “Anna ja maailmalõpp”, mida kuhugi kindlasse žanrisse paigutada on ohtlik ülesanne, kuivõrd filmi üheks mõtteks ongi kastist väljapoole mõelda ning end mitte lasta kuhugi piiridesse suruda. Nii leiame sellest nii õudust, komöödiat, zombisid, mootorsaage, verd kui ka ootamatutes kohtades kõlama hakkavaid musikaalseid etteasteid. Tegijad on pannud ühte patta palju vastandlikke nähtusi, mille nad on vägagi söödavaks suutnud keeta. Hoogsas tempos kulgev fantaasia-õudukas tuletab vägisi meelde juba ammu klassikaks kujunenud “Shaun of the Dead’i”, mis mängib samamoodi suurepäraselt komöödia ja õuduse piirimail. Juhtumisi on mõlemad Ühendkuningriigi toodang - küllap seal juba osatakse.
Järgmiseks on Lõuna-Korea linateos “Gonjiam”, mille kohta võib rahulikult öelda, et alati ei ole vaja hakata jalgratast leiutama, kui uued loodud mudelid on vähemalt sama head kui vanemad. Ja “Gonjiam” seda on. Ilmselgelt on tegijad võtnud šnitti nii “The Blair Witch Project’ist” kui ka “[REC]’ist”, mis mõlemad peaksid žanri austajale tuttavad olema. Siiski on lisatud seda midagi, mida ei ole ei nõiaprojektis ega “[REC]’is”. Üldiselt on teada, et Aasias osatakse luua atmosfääri, mis on nii usutav ja kaasahaarav, et äkki ongi tõsi. Kui seda veel saadavad tõsielulised sündmused või paigad (vt. Gonjiami psühhiaatriakliinik) nagu käesoleva filmi puhul, siis tulemus saab muljetavaldav.
Üle mõne aja on Just Filmi programmi jõudnud ka film Venemaalt ning sedapuhku samuti õudusfilmide sektsioonist. Tehniliselt tasemel (debüüt-)film “Neetud istekoht” Venemaa kuulsa režissööri ja näitleja Nikita Mihhalkovi tütrelt Nadežda Mihhalkovalt rabab meid nii suurepäraste dialoogide kui ka kohati vilksatava brutaalsusega, säilitades siiski vajaliku tasakaalu nende kahe vahel. Rahulikult algav lugu hakkab justkui oma elu elama ja pinget stseen-stseeni haaval juurde kerima hoides seda kuni lõpuni välja enam maha jahtumata. Küllaltki ootamatult leidub filmis ka äärmiselt rafineeritud ja hoolikalt kirjutatud, valitud naljakohti, mis tõepoolest on naljakad ja samal ajal ei riku filmi üldist mõtet ega õhustikku.
Ning viimaseks on triller-õudukas “Suvi 84” USA-st, mis lööb nii tehnilise taseme, suurepäraste näitlejatööde kui ka väga põneva müsteeriumilooga. Oma olemuselt populaarset seriaali “Stranger Things” meenutav film ei lähe siiski fantaasiaks kätte, vaid jääb kahe jalaga meie maailma, mis töötab pigem selle kasuks. Meeldejäävad karakterid, ühtviisi nii hubane kui ka õudne 1980ndate USA äärelinn, sarimõrvari temaatika, müsteeriumi- ja detektiivilugu, mõnus heliriba ja USA-le omane kvaliteetne montaaž räägivad kõik selle poolt, et seda filmi lihtsalt peab ise nägema.
Esile tooks veel selle, et Just Filmi programmi naasnud Venemaa kõrval on meil üks päris uus tulija - India. India on pika filmilooga riik ning iga aastaga nende panus ja osalus filmindusse kasvab, mistõttu nende jõudmine ka nii kaugele kui Põhja-Euroopa noorte- ja lastefilmide festival on vaid asjade loogiline käik ning pigem võib ennustada selle trendi süvenemist ja see ei ole kindlasti mitte halb arvestades India õpetuslikku ja optimistlikku esitust oma filmides. Ülejäänud maailmast eristabki India filme just usk inimkonda ja universumisse. On küllaltki tavaline nähtus, et kui tuju halb või murepilved pea kohal, siis peale mõne India teose kogemist särab lootusekiir taas silmapiiril. Miks siis mitte vaadata? Nii on ka Just Filmi kavast leitava “Õpetajaga”, mis oma värvikülluse ja südamliku looga sobib ideaalselt rahulikumaks vaatamiseks ja kaasamõtlemiseks. Lisaks saadavale optimismilaengule jääb veel üle vaid tunnistada, et tehniliste võtete mõttes ei jää Bollywood enam ammu Hollywoodile alla, ammugi mitte suurepäraste näitlejate poolest.
Kogu programm on väga kirju ja iga filmi eraldi lahti kirjutada ei ole mõtet, seega lõpetaks veel kolme filmi esiletõstmisega, mis ühel või teisel moel rohkem ühiskonda puudutavad. Üheks neist on Saksamaa film “303”. See on oluline vaatamine isegi juba täiskasvanud või lausa keskikka jõudnud filmisõbrale, kes oma elus stabiilsuse juba saavutanud ning seega võib-olla peas mõtteid hüpitab, mis neil tänapäeva noortel käsil või südamel on. Tegemist on filosoofilise linateosega tänapäeva noorte (eelkõige lääne) mõttemaailmast ja väljakutsetest selles etapis, kuhu läänemaailm ja kapitalism parasjagu jõudnud on. Lugu on jutustatud meeldivas jooksvas road-movie-stiilis, seega on kogu film mõnus mõttega kulgemine, tagaplaanil ilusad linnad ja looduskaadrid.
Üheks omanäolisemaks filmiks sellel aastal on kindlasti “Lindprii Bruce Lee”, mille muudab eriliseks juba kogu projekti maht - filmimine vältas veidi üle kuue aasta! Filmi temaatika on karm ja ega ole meiegi ühiskond sellest nähtusest päris puutumata, kuid filmitegijate ees tuleks küll kõik mütsid maha võtta, et on leitud julgus ja pealehakkamine tuua niivõrd tõsine ühiskonna valukoht tavaliste inimeste ette kunstilises vormis. Järelduste tegemine vaadatava põhjal jääb iga riigi ühiskonna enda teha, tegijad on igatahes oma panuse andnud.
Viimasena filmina mainiks ära filmi “Vangis Michael” Iirimaalt. Filmis käsitletakse noorte inimeste kuritegelikule teele sattumist ja nende edasist käekäiku. Film on meeletult hea nii kunstilises, teostuslikus kui ka aktuaalses mõttes ning ilmselt üks põnevamaid draamasid tänavuses programmis, mida ei soovita kellelgi maha magada.
Loodetavasti leiavad kõik omale vaatamiseks midagi harivat, põnevat või lihtsalt mõnusat. Head Justitamist!