Mart Meri: ÜRO rändeleppe olulisust võib kõrvutada inimõiguste ülddeklaratsiooni ja kliimaleppe omaga

Mart Meri

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Mart Meri (SDE) märkis vastuses vandeadvokaat Allar Jõksi ÜRO rändeleppe teemalisele arvamusloole, et rändeleppe olulisust võib kõrvutada inimõiguste ülddeklaratsiooni ja kliimaleppe omaga.

«Allar Jõksi esitatud küsimustele tasub vastata küll,» kirjutab Meri sotsiaalmeedias ning vastab järgemööda kõigile neljale arvamusloos tõstatatud küsimusele.

1. Kui rändelepe on ainult poliitiline deklaratsioon, mis mingit sisulist muudatust kaasa ei too, miks siis see nii oluline on?

«Kui rändelepe mingit sisulist muudatust kaasa ei too, siis ka see on oluline - läheb veel halvemini. 

Mis tahes poliitilise deklaratsiooni eesmärk on millestki teada andes muuta hoiakuid. Rändelepe annab teada väga suurest, tõepoolest globaalsest probleemistikust, mis kõigi näitajate järgi hakkab lähiaasta(kümne)te jooksul süvenema, mitte vaibuma. Mu meelest võib siin kasutada ka ajaloost teada «suure rahvasterände» nimetust. ÜRO kui ainus sisuliselt kõikide riikide ühendus (mis lisaks pakub foorumit ka väga paljudele riigita põlisrahvastele) kaotaks suurema osa oma legitiimsusest, kui ta püüaks globaalse migratsiooni teemast mööda vaadata.»

«ÜRO rändeleppe olulisust võib kõrvutada inimõiguste ülddeklaratsiooni ja kliimaleppe omaga. Need ehk ongi ÜRO tähtsamad saavutused. Kuidas läheb rändeleppega, on raske öelda. Võib-olla ongi juba hilja. Jõuline rahvasteränne ei küsi ei riigi- ega kultuuripiiridest. Viimaste aastate migratsioonivood Euroopasse või USAsse või Kanadasse on suhteliselt tühised, isegi siis, kui eristada illegaalset legaalsest. Aga probleeme on tekkinud väga palju nii riikides seesmiselt kui ka geopoliitiliselt laiemalt! Suurteks mängijateks suvalises järjekorras on Euroopa, Lähis-Ida, USA, Hiina, Aafrika, Venemaa. Muu hulgas on ohus on Euroopa Liidu kui demokraatlike riikide koondise ühtsus, ent meenutagem, et Euroopa Liidu peamiseks sihiks on olnud ära hoida sõda Euroopas ja selle piiridel. Heaoluühiskondade arendamine üle kogu ELi on mõnevõrra hilisem siht. Selle edukus on otseselt seotud edukusega esimesel sihil. Rändelepe võib kujuneda kolmandaks sambaks.» 

2. Kui rändelepe on niivõrd oluline rahvusvahelise õiguse instrument, mis viib rändeteema uuele tasemele, siis milliseid otseseid või kaudseid mõjutusi võib see Eestile kaasa tuua? 

«Eesti on praegustest rändeteedest kõrval. Ent kaudsed mõjutused on meil kohal väga ja väga nähtavalt. Tegelikkuses on need vägagi otsesed. (Ajaloolisi migratsiooninähtusi ma siin üldse ei mainigi.) Siseriiklikku õigust vormistab Eestis parlament senikaua, kuni Eesti jääb parlamentaarseks demokraatiaks. Tahaks loota, et see nii mõnda aega veel on. Et parlament kaalub rahvuslike ja riiklike huvide koostoimet riikidevaheliste või globaalsete lepetega, on normaalne ja ainuvõimalikki, sest vastasel juhul lõppeks parlamendi töö otsa.»

3. Milles siis täpselt seisnevad allakirjutamata jätmisel ohud Eesti liitlassuhetele ja julgeolekule olukorras, kus paljud Eesti liitlased, sh suurim liitlane USA, on loobunud leppega ühinemast? 

«Allakirjutamata jätmisega annab Eesti märku, et ta ei soovi olla kaugemale tulevikku ettevaatavate riikide peres. Et ta ei oska omaenese rahvuslikke huve siduda globaalsete arengutega, sellistega, mida saab kujundada või neutraliseerida või üle elada ainult riikidevahelise koostöö olemasolul. Me ei tea praegu, kas see tulevane riikidevaheline koostöö annab häid tulemusi või kesiseid või ei anna suurt midagi. Ei tea, aga tuleb pingutada, nuputada ja loota. Allakirjutamata jätmisel ei juhtu esialgu suurt muud, kui et kehitatakse õlgu umbes sellise üminaga: «Ah, mõni asi - üks Eesti ees või taga.» Sellised üminad ei ole Eesti rahvuslikes huvides. USA kohta nii mõistagi ei öelda, USA on Eestist natuke suurem. Pealegi USA liitub leppega varem või hiljem niikuinii, nagu ka taasühineb kliimaleppega. Mõlemad sündmused ületavad uudiskünnise.» 

4. Mis juhtub siis kui Eesti ühineb leppega hiljem, pärast seda kui oleme Eestis plussid miinused kaalunud?

«Plusse ja miinuseid peab alati kaaluma. Praegu ma ei teagi, kuidas sellega tegelikult valitsuses või kuskil viimase kahe aasta jooksul on toimetatud. Praegu sisuliseks kaalumiseks veel aega on. Kui Eesti ühineb leppega hiljem, siis ega suurt muud olegi, et see uudiskünnist ei ületa, erinevalt mitteühinemisest.»

Tagasi üles