Viis väga erinevat dokumentaalfilmi Just Filmil – — mida need mulle õpetasid?

Kaader filmist "Sotsiaalsed loomad" Foto: Just Film

Võin öelda, et olen suhteliselt paadunud dokumentaalfilmide fänn, seega võimalus vaadata väga erinevat temaatikat käsitlevaid Just Filmi dokke oli minu jaoks justkui filmijumala taevane kingitus.

Nagu elus ikka, tahan kõike ja otseloomulikult korraga. Niisiis, valisin ka kõik viis filmi erinevatest kategooriatest: sport, toitumine, loomad, muusika ja pisut poliitikat

Hukule määratud (teema: loomad)

Hingemattev veealune maailm... ja haikalade genotsiid. Ütleme nii, et loodusarmastajale raske film, mida vaadata. Kuid samas mitte LIIGA raske, sest peategelase, dokumentalist Rob Stewarti suhtumine enda elu missiooni - päästa haikalad ja seejuures nende imago inimeste jaoks nunnuks muuta, oli nii helge ja lootust kiirgav.

Mida ma filmist peale haikala liikide õppisin? Esiteks ränga fakti, et viimase 30-40 aasta jooksul on inimtegevuse tagajärjel hävitatud 90% haikalade populatsioonist (ma pead ei anna, ja ühtegi haikala uime ka kindlasti mitte, et see fakt täielikult tõene on, räägin nii nagu ma oma ajusse need faktid söövitasin). Igatahes, niivõrd uskumatu see oli.

Lisaks kisendavatele faktidele, mis justkui külma dušina mulle kaela sadasid, õppisin ka ühte väga olulist asja Rob Stewarti eeskujust - kui su elus on missioon või üleüldse mingi kõrgem eesmärk, milleni jõudmine tõotab vaevarikast teekonda, siis pead väga palju tegelema enda emotsioonide kontrollimisega, et päris muutust näha. Mulle tundub, et aktivistina on väga lihtne pöördesse minna – nutta, karjuda ja süüdistada – kuna oled niivõrd kirglik oma missiooni suhtes. Kuid see ei ole hea strateegia tõelise muutuse saavutamiseks. Rob oli aktivist, kes suutis istuda samas loksuvas haikalade püüdmise paadis enda «suurima vaenlasega» (mehega, keda kutsuti stiilis «haikala mõrvar nr 1»), et arendada dialoogi ja saada aru tema mõttemaailmast. Usun, et see on oskus, mida saab ja lausa peab rakendama ka muudes eluvaldkondades ja olukordades.

 

Sotsiaalsed loomad (teema: sotsiaalmeedia, ühiskond)

See on kindlasti must-see-film KÕIGILE noortele (ja vanadele – ei mingit diskrimineerimist!), kes igapäevaselt sotsiaalmeediat lappavad. Film koosneb persoonilugudest, mis paljastavad Instagrami mõju erinevaid (pahu)pooli – ehk kuidas see platvorm võib fööniksina tuhast tõsta, või siis sügava allakäigutrepi astmetelt alla tõugata.

Filmi jaoks oli suudetud leida nii huvitav kompott Ameerika noori, mis pani mind vahepeal isegi kahtlustama, et äkki nad ei ole päris inimesed vaid karikatuurid. Hoolimata sellest, et tegevus toimus Ameerika mandril, usun et Eestis annaks umbes samasugused lood kokku komplekteerida.

Just seepärast ongi see film rangelt soovituslik kõigile noortele - mõistmaks, et online-tegudega kaasneb vähemalt samasugune vastutus nagu offline-tegudega ja kui võimas mõju on sel platvormil ning võimalus kellegi teise elu tuksi keerata.

Või siis ka vastupidi - Instagram peidab endas hooandjat, mille abil juba noores eas täiesti iseseisevaks ettevõtjaks saada. Sama rangelt soovitan seda filmi ka lapsevanematele, et nad suudaksid paremini lahti häkkida seda veidrat sinise telefoni-ekraani valguses kumavat maailma, milles nende lapsed igapäevaselt pea 10 tundi elavad (allikas: Marketing Tech News)

 

M.I.A. (teema: muusika + poliitika)

India, Sri Lanka, Burma, bamboo banga (hey!) 

This the bamboo banga

I said bamboo banga...

...kõlas terve 2007. aasta mu kõrvaklappidest (ja kusjuures esimese generatsiooni iPhone«st, kui ma nüüd rängalt puusse ei pane). Ühesõnaga, iva mu jutus on see, et ma olen M.I.A.»t alati kuulanud ja tema muusikavideod on saatnud mööda mu selgroogu alla väga mõnusaid vibratsioone.

Kuid see film pole ainult muusikast, umbes 50% on tegelikult keskendunud Maya püüdlustele poliitilisi sõnumeid läbi enda loomingu ja meedia levitada. Mind stimuleeris M.I.A. ellusuhtumine, mida illustreerib näide, et kui meediaväljaanne tema tiba vastuolulised poliitilised hoiakud intervjuust välja otsustas kärpida, leidis artist otsemaid uue lahenduse – edastada enda sõnum läbi efektse videopildi, mis päeva lõpus veel suurema kajastuse sai.

Tal oli tugev visioon ja missioon teha «mis on õige» – olla kõmisev hääl enda rahva eest. Ma tahaksin laskuda rohkem detailidesse just selle filmi poliitilise poole pealt, aga ma ei ole jõudnud veel uurida Sri Lanka tsiviilsõja tagamaid ja Tamiili Tiigrite tegevust (see osa jäi ka natukene segaseks sellest filmist – aga eks see olegi juba teise filmi materjal).

Igatahes, huvitav ja moefännidele inspiratsiooni pakkuv teos.

Hästi toidetud (teema: toitumine)

Olin täiesti veendunud, et üks mu dokumentaalide valikutest peab olema toitumisest – see on teema, mille osas ma igapäevaselt enda peas koosolekuid pean. «Kui halb on ikkagi kommi, krõpsu ja igasugust soga süüa, kui see otseselt kehakaalu ei mõjuta? Kas 3 eurot kookospiima eest maksta on mõistlik, kui sul ei ole laktoositalumatust? Mis saab kõigist neist lastest 20 aasta pärast, kelle vanemad lubavad poeriiulitelt absoluutselt kõike suhkrust ja värvainetest pakatavat ostukorvi laduda?»

Osati minu pettumuseks oli see film ainult ühest teemast. Asi, millele ma isegi eriti mõelnud ei ole - GMO«d. On nad head või halvad? See igivana arutelu, et »GMO pole naturaalne«, samas nagu on ka, sest inimesed on igasuguseid taimi ristanud niikaua kui me põllumajandusega tegelenud oleme ja võib-olla varemgi. Ehk on GMO lihtsalt tehnoloogilisem ja efektiivsem viis meie elanikkonda toita? Film algas täpselt selliselt, et nonii-nonii, kohe hakatakse tõestama, miks mahepõllundus peaks olema meie tulevikumuusika... Kuid ei! Just vastupidi, löödi isegi Greenpeace»i poliitikale lagipähe, tõestades ära, kuidas arenguriigid GMO«dest kasu lõikaksid. Kindlasti grandioosne puänt minu jaoks. (Loodan, et kellegi jaoks ära ei rikkunud.)

Chi-Town (teema: sport)

Kõikidest minu valitud dokumentaalidest oli see ainus, mis mul silmad märjaks võttis (ning ei, ma ei ole mingi külmavereline macho, lihtsalt selle konkreetse filmi peategelane liigutas enda ellusuhtumisega mind pealaest jalatallani). Samuti on noortesport mulle küllaltki südamelähedane teema.

Tegemist on looga ühest andekast ja rasketes oludes kasvanud Chicago eeslinna noorukist, kelle suurim eesmärk on saada NBA»sse. Kas see on lugu sellest, kuidas kõik läheb hästi kui pühenduda ja palju vaeva näha? Mitte päris. Aga pole lugu, kui oled nii südika ja laheda ellusuhtumisega nagu peategelane Keifer Sykes.

See mitme aasta jooksul filmitud dokk jälgib Keiferi arengut keskkoolist ülikooli (olles muide esimene enda suurest perekonnast, kes ülikoolikraadi seinale riputab), käies kaasas korvpalli treeninglaagrites ning meenutades pidevalt, kui brutaalne on elu Chicago eeslinnas. Lihtsalt viskan siia mängu järjekordse jõhkra fakti, et 2015. aasta septembris leidis ainuüksi Chicagos aset ca 200+ tulistamist, millest 55 lõppes surmaga. See on teema, millest meedias keegi väga rääkida ei viitsi, kuna a) tegu pole massimõrvadega; b) pole tegu terrorismiga ja c) tegu on igapäevase teemaga.

Sport on sellistes piirkondades üks noorte ainsaid motivaatoreid kuritegelikust elust kõrvale hoiduda, kuid ka see ei pruugi olla alati helge pääsetee - tooreid näiteid filmist leiab selleks mitmeid.

See on järjekordne dokumentaal, mis koputab mulle õlale, et «hei, Liisa, sinu eluga on kõik korras ja sul on ikka paganama vedanud!» – mõtle sellele teinekord enne, kui hakkad vinguma, et põlv veits valutab või bussipeatuseni peab 15 mintsa kõmpima.

... sellega seoses soovin teile avatud meelt, uudishimu ning palju mõtteainet ja inspiratsiooni pakkuvat PÖFFiaega!