Kergejõustikurahva poolt erru saadetud Kanter avaldas, mis pikast karjäärist kripeldama jäi
/nginx/o/2017/05/02/6616895t1hd109.jpg)
25. november 2018, 12:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti Kergejõustikuliit tänas pidulikul galaõhtul arvukate sportlike saavutuste ja elamuste pakkumise eest ka sportlasi, kes on tänavu teatanud tippspordikarjääri lõpetamisest: olümpiavõitja Gerd Kanter, Risto Mätas, Ramo Kask, Raimond Valler, Kaspar Mesila, Timo Tiismaa, Mihkel Saks.
Kanteri austamiseks meenutati video vahendusel ka kettaheitja 11 medalivõitu ning vägilane ise ei pidanud paljuks kõnet pidada:
«Kui vaadata neid esimesi medaleid, siis mees on särtsakas ja plahvatuslik. Mingil hetkel muutuvad need kaared ujuvaks, lennutavaks. Näed, et kogemus on, aga sellist powerit ja purakat ei ole. Aga kindlasti oli näha, et mõne medali puhul oli ka seda pettumust. Kui oled harjunud võitma, siis on ka pronksmedal tagasilöök. Tegelikult see kõik nii kurb polegi, olen oma teed täiega nautinud ja see on olnud ääretult äge teekond,» rääkis Kanter ning tänas kõiki oma toetajaid – alaliitu, meediat, perekonda ja poolehoidjaid.
«Nii pika karjääri õnnestumise nimel tänan oma meeskonda. Kindlasti on olnud Indrek (Tustit) see niinimetatud mehaanik, kes mind on putitanud, aidanud ära hoida vigastusi, neid lappinud.
Kindlasti tänan Raul Rebast, kes minu tiimi lõi. Kui meie teed Rauliga poleks ristunud aastal 2000, poleks see teekond olnud üldse selline. Raul on kuskil kaugel Ameerikas, aga loodan, et ta positiivses mõttes natuke luksub, kui ma sind teda meenutan.
Kolmas väga tähtis mees on ikkagi Vesteinn Hafsteinsson, kes tuli ühe hullu telefonikõne peale mind Eestisse vaatama, otsustas riskantse teekonna ette võtta ning minuga seda rada käia. Need 12 aastat, mis me koos töötasime, olid väga põnevad.
Mäletan, et just esimestel aastatel mõtlesin, kas saab olla veel midagi, mida ta mulle rääkida või õpetada võib. Aga läks veel aastaid, kui tuli uusi õpetusi ja tarkusi ning sain aru, et kettaheide saabki nii lõputu ja keeruline olla. Üks sooritus kestab ju sisuliselt alla sekundi, lihvid seda, teed aastas 10 000 heidet, lähed võistlusele ja pärast ütled kommentaariks, et ikka tehnika ei klappinud. Eks ta ole üks kummaline ala, aga kui see heide välja tuleb, on see väga äge tunne!
Minu enda kõige erilisem emotsioon kaasnes ikka esimese medalivõiduga Helsingis. Hiljem tulid küll kirkamad medalid, aga see emotsioon, mis esimese medaliga kaasnes, oli väga eriline. Lõpuks tuli neid medaleid 11, mis oleks võinud olla ka suurem-väiksem, aga tagantjärgi pole mõtet pettunud olla. Arvan, et mul on olnud suurepärane karjäär.»
Siiski suutis Kanter tuua välja kaks märksõna, mis jäävad tal hinge kripeldama.
«Kahju, et saavutamata jäi maailmarekord, millele sain päris lähedale. Teine rekord.. Kahjuks on Eesti 35+ rekord Aleksander Tammerti käes,» lõpetas ta naerdes.
