Valus lahkumine. Missioonisõduri viimased hetked kodumaal (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Äralennu päeva hommikul, enne lennukisse astumist, et pikkadeks kuudeks võõrasse riiki minna, arutab missioonisõdur oma peas, kui kiirelt see aeg võiks minna ja meenutab eelmisi missioone. Ühelt poolt tahaks juba kohal olla, aga teisalt tahaks juba kodus tagasi olla.
Sõdur ärkab, sööb ja peseb samamoodi nagu igal teisel päeval, ent imelik, rahutu tunne päeva edenedes üha kasvab. Mõneti tundub toimuv lausa uskumatu – kas tõesti lähen nüüd kohta, millega olen seni tuttav ainult arvutiekraani kaudu? Täna olen siin Eestis, kus kõik on kodune. Kuid homme samal ajal olen teisel pool maakera, kus teistsugused on nii inimesed, keel, kombed kui ka ilm ning isegi õhk lõhnab teistmoodi.
Reaalsus jõuab päriselt kohale alles lennujaamas, kus meeste nägudelt on kerge välja lugeda, kes on varem missioonil käinud ja kes mitte. Emotsioonid löövad lakke hetkel, mil enne äralendu viimast korda omakseid kallistatakse. See on hetk, mis võtab silma märjaks kõigil asjaosalistel.
Erik Tikan käis 2015. aastal jalaväekompanii Estcoy-16 koosseisus Afganistanis.