Kenno Põltsam: ÜRO rändelepe tuleks panna rahvahääletusele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/11/27/11607780t1hab0a.jpg)
Kired ÜRO rändeleppe ümber on põhjustanud sisuliselt põhiseaduskriisi, kuna põhiseadust esindavad asutused ei soovi näha leppes ohtu Eesti suveräänsusele. Leppe allkirjastamine 11. detsembril Marrakechis annaks leppega liituvatele rahvusriikidele kohustused suruda parlamentides läbi punktid, mis hägustavad piiri legaalse ja illegaalse immigratsiooni vahel ning soodustavad multikultuursuse ajupesu.
Rändeleppe tõlge on selgelt kallutatud, et jätta muljet, justkui riikidele pandavatest kohustustest seal ei räägitakski. Sõna «commitment» on tõlgitud «pühendumisena», kuigi selle täpne tähendus on hoopis kohustus, sidumine. Juriidilises terminoloogias selline sõna nagu «pühendumine» puudub. Korrektne on «kohustus».
Rahva toetus Eesti suveräänsusele on kogunud petitsioonide lehel kümneid tuhandeid toetusallkirju. 20. novembril tegi Kanal 2 saade «Reporter» küsitluse: «Kas teie arvates peaks riigikogu ÜRO rändepaketti toetama?» 88 protsenti telefonihääletajatest arvas, et riigikogu ei peaks seda toetama.
Meie poliitiline koorekiht on aga juba rändeleppe heaks kiitnud. Sellest annab tunnistust Eesti Vabariigi presidendi Kersti Kaljulaidi kõne ÜRO Peaassamblee 73. istungjärgul 26. septembril, kus ta ütles: «Juulis saavutasime üksmeele ülemaailmse turvalise, korrakohase ja seadusliku rände kokkuleppes. Ma juba ootan detsembris selle vastuvõtmist Marrakechis. Kuid see lepe tuleb ka ellu rakendada.»
Presidendi väide ÜRO ees, et leppe asjus on saavutatud üksmeel, teenib valitseva ametnikkonna ja poliitilise eliidi huve.
Samuti on kummaline sotsiaaldemokraatide käitumine, kui 9. novembril väitis välisminister Sven Mikser ERRile: «Tegemist ei ole lepinguga. Riigikogu suur saal võib rändeteemat tervikuna arutada, aga antud juhul suure saali hääletus võib-olla mõjuks äraspidiselt.»
Rändelepe ei esinda meie rahvuslikke huve ning seab ohtu meie riigi suveräänsuse.
Pärast seda kui valitsuses tekkisid lahkhelid ning erakond Isamaa otsustas ÜRO rändelepet mitte toetada, rääkis Jevgeni Ossinovski 19. novembri Vikerraadio hommikuprogrammis: «Teen ettepaneku riigikogu tasemel arutada. See on väga demokraatlik viis, kuidas olukorrast välja tulla.» Lõpuks meenus ka sotsidele, et Eesti on parlamentaarne riik. Nii olulise teema puhul on elementaarne lepet arutada vähemalt parlamendi tasemel.
Parlamentaarse demokraatia voorusi hakkas hindama ka president Kaljulaid, kes oma 19. novembril tehtud avalduses kirjutas: «Aga laiapõhjaline, läbipaistev, rahva arvamusega arvestav arutelu ja parlamendi otsus aitaks meid sammu lahendusele lähemale.» Minu arvates oleks mõistlikum, et president jätaks 11. detsembril Marrakechi minemata, sest rändelepe ei esinda meie rahvuslikke huve ning seab ohtu meie riigi suveräänsuse. Sellega paigutaks Eesti end USA, Poola, Austria ja paljude teiste riikidega ühte leeri.
Eesti Konservatiivne Rahvaerakond esitas riigikogule eelnõu, mille sisu on panna küsimus ÜRO rändepakti toetamisest rahvahääletusele. See viidaks läbi 2019. aasta 3. märtsil koos riigikogu valimistega.