Heinsaar, lüüriline loodusesõber

Mehis Heinsaar FOTO: Sille Annuk Foto: Sille Annuk

Praegu on pimedad sügisõhtud ja ängi leevendamiseks on sobilik kätte võtta Mehis Heinsaare äsjane luulekogu «Pingeväljade aednik». Ridade vahelt paistab küps autor, põhjani tunnetatud mõtlemisviis, soliidne kirjutamis- ja elukogemus ning oskus maha tõmmata ebavajalikku. Heinsaar viib meid radadele, kus virve vetepeeglis võib ühtäkki muuta tuule suunda, kuid ka inimeste nukrust rõõmuks.

«Aednik» räägib loodusest, kuid selles pole väga otseseid looduspilte, autori lüüriline mina jälgib loodust pigem distantsilt, andes vaid nappe viiteid: näete, kevad... kahisevad kõrred, tuiksoon, ingelrai. Allakirjutanu ei saanud teost lugedes lahti mõttest, et mina ise mõtlesin kahekümneaastaselt ka nii, kuid piisava kirjutamiskogemuseta ei suutnud ma end samalaadselt väljendada. Laps sai täiskasvanuks, poeet aga mitte, ja poeet kadus lõpuks inimese hingest. Meie autoriga pole seda siiski juhtunud.

Luulekogu algab võimsa avaakordiga «Õrnus». On harv juhus, kui luuletaja juhatab lugeja juba algul kõigi oma varasalvede juurde. Keset suvist rohtu elavad hobused ja vahivad pilve. Kusagilt tuleb õrnus, mida on kaua oodatud. Pöörame lehte. Siin on paar vabu kingi ja maksmata arvete pundar. Sellest õudusest viib aga uks välja suvesse, kus varasuvisel maanteel õitsevad härghein ja naat, on paar heledat pilve, helesinine loksuv vesi. Tekib tunne, et see kõik on juba kusagil olnud ja tõepoolest, pärast mõningat guugeldamist saamegi teada, et «Uks suvve» on Robert Heinleini 1957. aasta ulmeromaan. Võiks arvata, et just nende, teoses mainitud kingadega asub lugeja suviseid metsateid avastama.