Viimast päeva Just Filmil: 29. november
28. november 2018, 10:34
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tüdruk jooksus 29.11 14:00 Apollo kino Solaris
Öeldakse, et kõik teed viivad Rooma, kuid 11-aastasel Silvial, kelle ainsaks unistuseks on kaunist Itaalia pealinna näha, ei õnnestu sinna viivat teed kuidagi jalge alla saada. Püüdes igal sammul olla väikest preemiat vääriv laps, jooksevad Silvia katsed vanematega Rooma minna kahjuks liiva. Elades perekonnas, kus pintsaklipslasest isa on hommikust õhtuni koosolekutel ja depressioonis ema veedab päevad voodis, ei jäägi Silvial üle muud, kui võtta ohjad enda kätte. Loomulikult tõmbab üksi reisiv plika nii heade kui ka halbade inimeste tähelepanu ja Silvia avastab üsna kiiresti, et omapead jääda on ohtlik. Õnneks saab ta Rooma sõitval rongil sõbraks mustlastüdruku Eminaga, kes pärast kerget tuleproovi nõustub Silvia oma tiiva alla võtma. -Mart Kuhi
Silvana 29.11 18:30 Apollo kino Solaris
Inimeste õelus on piiritu, nii et oma tundlikkus tuleb alati ära peita ning seda üksnes valitutele välja paista lasta. “Ära kunagi näita oma nõrkust,” ütleb leedu-süüria päritolu rootslannast räppar Silvana Imam kohe filmi alguses. Samas ei meeldi talle ennast tugevana defineerida, sest selle vastand peaks olema nõrk. “Mingi rolli mängimine muudab õnnetuks. Ma olen lihtsalt mina. Inimene nagu sinagi”. Kuigi Silvana võitleb patriarhaadi ja rassismi vastu, on tema jaoks raske olla kangelane. Rahvamassid ootavad alati meelelahutajat; kedagi, kes neid suunaks, samas kui iga kunstniku jaoks on loomingu endast välja saamine pidev eneseületus. Silvana on vaatamata oma poliitilisele sõnumile eelkõige muusik, Tash Sultana moodi looja, kellel on täita suur missioon. Ta miksib vabalt kokku kõiki kultuurisümboleid, alustades Nirvana T-särgi disainist ja lõpetades araabia keele kasutamisega oma laulusõnades. Ent Silvana sõnum pole üksnes feministlik, see pole üksnes naiste jõud, vaid tema enda sõnu kasutades energia, mis mõeldud barjääre maha murdma ning uut reaalsust looma. -Peeter Kormašov
F20 29.11 16:15 Coca-Cola Plaza
Martina on kena välimusega keskpäraste õpitulemuste ja tegemistega teismeline tüdruk, kes aitab oma isal pitsarestorani pidada. Suuremas osas tähendab see tema jaoks koju tellimuste täitmist ja isa pitsade söömist. Ühel hetkel saab aga neile mõlemale selgeks, et tegelikult on kõigi koju tellimuste taga vaid üks inimene – Martina’ga umbes sama vana Filip.
Martina on Filip’it mõistagi märganud ning peab teda väga hõivatud ja salapäraseks noormeheks, kes on pealegi äärmiselt nägus. Kui ta on lõpuks kindel, et Filip tellib pitsasid just tema pärast, arutab ta olukorda oma sõbrannadega. Saanud neilt rohelise tule, asub Martina Filip’iga lähemat tutvust sobitama. Kiiresti saab aga selgeks, et Filip’iga pole kõik päris tavapärane. Esiteks ei paista poisil ühtegi sõpra ega tuttavat olema, teiseks ei käi ta peaaegu kunagi väljas, kui see just eriti vajalik ei ole ja kolmandaks ei tee ta üksi kodus olles midagi muud peale videomängude mängimise. Samuti võib ta kooliskäimise kahtluse alla seada, kuigi oma sõnul ta seal siiski käib. Omamoodi müsteerium lasub veel Filip’i vanemate kohal, kes olevat kusagil ära.
Igatahes otsustab Martina kõiki neid märke teadlikult ignoreerida ja võtab oma kohuseks Filip’ist oma poiss-sõber teha ja talle veidi elu näidata. Kui Martina isa keelab tal vabaõhuüritusele Party Beach minna, keelitab tüdruk Filip’it ühiselt oma isa tagant raha varastama ning ikkagi rannapeole pagema. Kõik need sekeldused ja seiklused mõjuvad aga laastavalt Filip’is pesitsevale F20-le. Rahvusvahelise Haiguste Klassifikatsiooni järgi paranoidne skisofreenia hakkab Arsen A. Ostojic’i hiilgavas thrilleris videomängulikult level leveli haaval noormehest halvimat välja kiskuma, kus viimane, F-i level 20, paneb vere voolama. -Oliver Põder
29.11 seansil on kohal ja vastab publiku küsimustele režissöör Arsen Anton Ostojic.
Los Bando 29.11 13:00 Filmimuuseum
Aksel ja Grim on parimad sõbrad, kes kogu oma vaba aja pühendavad bändi tegemisele. Grim taob trumme ja Aksel’i poolt on kidra ja laul. Koos unistavad nad saada kuulsaks ja austatud bändiks ning Aksel on veendumusel, et olles varustatud tema ennenägematu talendiga, pole pidupäevad kaugel. Reaalsus on aga see, et ta hääl kõlab hullemini kui naaberkorterist kostev remondimüra ja keegi pole seda talle öelnud vaid põhjusel, et mitte ta unistusi lõhkuda. Kui Aksel aga susserdab nende kaheliikmelise bändi esinema Norra suurimale uute tulijate rokk-üritusele Norwegian Championship of Rock, saab Grim aru, et neid on kuulsuse asemel ees ootamas täielik häving. Aeg on kaardid lauale visata ja Aksel maa peale tagasi tuua.
Esimesest ehmatusest ja tülidest üle saanud, peavad poisid mõtlema, mis edasi. Kuivõrd kõigile on juba kutsed nende esinemisele laiali jagatud, siis taganemine ei tundu vastuvõetava plaanina. Ja kuna kontserdi tähtaeg läheneb mühinal, siis tähendab see meeletu võidujooksu algust ajaga leidmaks nende bändile bassist ja keegi, kes laulda oskab. Rääkimata sellest, et siiamaani on nad mööda vaadanud faktist, et kontsert toimub teises riigi otsas ning neil pole aimugi, kuidas oma bändikraamiga sinna kohale jõuda.
Nende radarile satub kohalik rallilootus Martin, kes väikese veenmise peale neid aitama soostub. Õige pineval hetkel üllatab Martin aga avaldusega, et rallilootus või mitte, autojuhilube tal ei ole. Aga see pole kõik, mida ta varjanud on – nimelt oma võimet jumalikult laulda ja laval rokkida. Seega asi on otsustatud ning leidnud veel bändile bassistiks karmi olemisega tšello-tüdruku Thilda võib sõit alata. Olgugi, et neid ajavad taga nii politsei kui vanemad, ei kavatse noored alla anda – kuulsus ootab! -Oliver Põder