Paljasraie puiestus ehk vanad uued oskussõnad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/11/29/11612127t1h220e.jpg)
Oht metsanduslikel teemadel vaieldes üksteisest mööda rääkida varitseb mitmel pool. Näiteks ei tule mõistmine välja, kui vaidlejate eesmärgid väga erinevad. Möödarääkimine on võimalik, kui vaidlejate metsanduslik ettevalmistus pole võrreldav. Mittemõistmise põhjuseks võib kujuneda keel – sõnad ja mõisted, mida vaidlejad kasutavad.
Hea näide selle aasta algusest on avalik kirjavahetus Teaduste Akadeemia looduskaitsekomisjoni ja maaülikooli metsateadlaste vahel. Metsateadlaste kirjast leiab märkusi ja küsimusi looduskaitsekomisjoni sõnakasutuse kohta. Kirjutatud on, et komisjon kasutab ekslikult sõna „puuistandik” (terminina väljaspool metsa rajatud istandik; metsas ei saa see tekkida, kuna seal kasvab istutatud puutaimede alale alati juurde looduslik järelkasv). Küsitud on, mida komisjon mõistab metsanduses mittetuntud terminite „traditsiooniline biotehnoloogia”, „puidu peenfraktsioon”, „mõõdukas keskmine vanus” jms all.
Teadlastelgi on omavahel suheldes mõistete erineva kasutamise barjäär! Kui suur osa mittemõistmises võib sel olla suuremates seltskondades?
Sada aastat tagasi
Eesti metsanduslikule oskussõnavarale pandi alus sada aastat tagasi, kui paljudes valdkondades käis eestikeelsete mõistete kokkuleppimine. Metsanduses oli eestvedaja akadeemiline metsaselts. 1920. aastate alguses ilmutati ajakirjas Eesti Mets pikki loetelusid saksakeelsetest mõistetest, millele eestikeelseid vasteid otsiti või esitleti juba leitud vasteid.
Sealtsamast on pärit pealkirjas toodud „paljasraie” ja „puiestu”, esimene tänapäeva lageraie tähenduses ja teine puistu tähenduses – tollal oli see nii uus sõna, et tekitas ägedat vaidlust.
Samamoodi oli vaidlust isegi sõna „metskond” üle. „Ei ole mitte kõlav ikka ja alati konnadest rääkida; nii olen ma ajalehe veergudelt lugenud, kus mõnitamise mõttes „konna metsaülemast” räägitakse. Konnad peaksid kaduma ja selle asemele kond astuma. Näituseks: metskonda metsaülem, vahtkonda metsavaht,” kirjutas ajakirjas metsaülem A. Raekson.
Puistu-vaidluses käis teistmoodi sõnade pakkumine, näiteks „puieskond” või „puiestik”. Ühele kirjutajale näis „puiestik” siiski liiga metsaväline – pigem puudetukk kusagil põldude vahel. Teine eelistas „puiestut” kui „ikkagi miskit, mis puudest räägib”, selle asemel, et „puistut” kui „justnagu puudeta alale viitavat sõna” omaks võtta.
Kui lõpuks metsaselts tuli välja enam-vähem täieliku eestikeelsete oskussõnade loeteluga, märgiti, et kõige rohkem vasteid kogus puu, mida tänapäeval teame lehisena. Pakutud olid „lehise” kõrval näiteks ka „laar”, „okasleht”, „lehtmänd”.
Üksikud katsetused
Tänapäevalgi on olnud mõni harv katse metsanduslikku sõnavara uuendada või täpsustada. Näiteks 2002. aastal korraldas sõnavõistluse Maalehe Metsaleht, et leida head eestikeelset sõna puidugraanulite tähistamiseks. Kõnekeelde oli end aktiivselt surumas inglise keelest otse üle võetud „pellet”. Ettepanekuid tuli 45 ning nende hulgast valis žürii, kus ka Eesti Keele instituudi esindajad, välja kolm – „kabul”, „prull” ja „purusk”. „Prull” jõudis sõnaraamatutessegi, kuid paraku keelekasutuses võitis toorlaen „pellet”.
2005. aastal tõstatas Ivar Etverk ajakirjas Eesti Mets küsimuse, et loodusteadlased on vales tähenduses kasutanud terminit „säilikpuu”. Metsaseadus eristas sel ajal kolme sorti puid, mis lageraiel kasvama jäeti: seemnepuud, säilikpuud ja bioloogilise mitmekesisuse tagamiseks vajalikud puud. Etverki sõnul võeti „säilikpuu” mõiste seadusesse, tähistamaks kaheks või kolmeks raieringiks kasvama jäävaid üksikuid heade tüveomadustega puid, et saada jämedat metsamaterjali.
Eesti Metsa algatatud arutelus selgus, et pea iga kommenteerija seletas „säilikpuud” erinevalt.
Nüüd on metsaseaduses säilikpuu ja elustiku mitmekesisuse tagamiseks jäetava puu mõiste üheks viidud.
Endiselt päevakorral
Segaseid, tähelepanu keskendamist ootavaid mõisteid leiab metsandusest veel. Näiteks sõna „sortiment” on üldmõistena, „Eesti keele seletava sõnaraamatu” järgi kaubavalik, kogu samaliigilisi eri sordist esemeid; toodangu koostis toodete liikide, sortide vms järgi. Sõna kasutatakse selle järgi ainult ainsuses.
Metsandus on Eestis vist ainus valdkond, kus seda sõna kasutatakse mitmuses – „sortimendid”. Metsaseadusest leiab sisu kohta seletust: „... metsamaterjali kogus sortimentide (palk, paberipuu, tehnoloogiline puit, küttepuu, post, latt ja muu) ja puuliikide lõikes...”
Sortiment koosneb sortidest. Näiteks Tallinna kaubamaja sortiment koosneb kõigist neist kaubasortidest, mis seal on. Aga metsanduses? Kui ainuüksi „post” on sortiment, siis mis on sordid? Loogilisem oleks, kui kogu kaup oleks sortiment ja näiteks palgid, paberipuit või postid oleksid puidusordid.
Ainsusliku sõna vägisi väänamine on viinud sinna, et kasutusel on ka sõnad „sortimentatsioon”, „sortimenteerima” jms, mida üheski sõnaraamatus ei leidu.
Otsisin vanadest Eesti Metsa numbritest, millal ja mille eeskujul mitmuse „sortimendid” metsandusse jõudis. Seda ei leidnud, kuid sõna ise oli mitmuses kasutusel juba 1920. aastatel.
„Sortimendid” näitavad, et kui keegi peaks hakkama metsanduslikku mahukat oskussõnavara koondama, üle vaatama, vajaksid teatud mõisted (rohkem kui üks) ka keelelist täpsustamist.
Metsanduslik kirjaoskus
Metsakorraldaja Pille Mäerand kirjutas Metsabüroo blogis mitu aastat tagasi: „Samamoodi, nagu ei valda noodikirja võhik muusikas, ei oska ka metsamajandamise kava lugeda ja sellest üheselt aru saada metsandusest kaugel seisev isik.
Nende jaoks lisatakse metsamajanduskavale lühendeid ja mõisteid selgitavaid materjale. Tänapäeva noorematel inimestel puudub aga sageli lugemisharjumus, süveneda tahtmine ja nii ei leitagi ei metsakavast, ega -registrist mõnikord otsitavat infot üles.
On vaja tõlke, kes paneksid selle lühendite ja numbrite jada võhikust metsaomaniku jaoks mõistetavasse keelde. Sageli on tõlgiks metsakorraldaja, aga tihti pöördutakse metsakonsulendi poole. Kurvemaks läheb lugu, kui „tõlgiks” saab raiefirma esindaja, kelle metsanduslik kirjaoskus on puudulik või kes kasutab ära metsaomaniku puudulikku kirjaoskust...”
Kõva metsandusliku oskussõnavara õppimine ongi käinud metsaomanike hulgas, kellest ju kaugeltki kõigil ei ole metsanduslikku haridust.
Aga meil on ka avalikkus, kus üsnagi spetsiifilise valdkonna metsanduse suhtes on ülisuur ja viimasel ajal lausa detailne huvi. Avalikkusele ei tehta metsamajandamiskavasid ja ilmselt suur osa metsanduse üle väitlejatest ka ei tea, et igal metsaomanikul, kes lage- või harvendusraieid planeerib, on sellised kavad olemas. Just siin võivad metsanduslikud terminid arusaamatuks jäädes tekitada möödarääkimisi, kui mitte lausa barjääre. See võib saada koostöö vähemärgatud takistuseks.
Kerge on öelda, et kaasa rääkida tahtja õppigu selgeks õiged sõnad. Kui eeldada, et meil tõepoolest leidub vaidlejaid, kes tahavadki seda teha, tuleb ikkagi nentida, et see pole võimalik. Sest ühte kindlat kohta, kust kogu tarkus kergelt leitav, pole olemas.