Pesukaru, ambroosia ja vesikatk – meie looduse hirmud (1)

Riina Martinson
, Maa Elu toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõige suurem hirm meie looduses veel mitteesinevatest liikidest on seotud praegu lemmikloomana peetava pesukaruga, kes ilmselgelt saaks Eesti kliimas hästi hakkama ja kindlasti muutuks väga suureks nuhtluseks inimasustustes.
Kõige suurem hirm meie looduses veel mitteesinevatest liikidest on seotud praegu lemmikloomana peetava pesukaruga, kes ilmselgelt saaks Eesti kliimas hästi hakkama ja kindlasti muutuks väga suureks nuhtluseks inimasustustes. Foto: Mailiis Ollino

Suvel rohisid Tallinna vangla kriminaalhooldusosakonnas üldkasuliku töö tegijad Pärnus jõe ääres vohanud vereva lemm-maltsa kolooniat. See on üks samme, mida tehakse meie looduses üha jõudsamalt kanda kinnitavate võõrliikide ohjeldamiseks.

Kuidas võõrliigid loodusesse satuvad? Reeglina omad inimesed levitavad.

Keskkonnaameti liigikaitse büroo peaspetsialist Eike Vunk seletab, et kui mõni võõrliik võib meieni jõuda naabermaadest, siis enamasti satuvad need loodusesse tõesti kohalike inimese abil.

„Näiteks mullu avastati Pärnu jõest ogapõskne vähk ja Narva veehoidla süsteemist marmorvähk, keda varem Eesti loodusest leitud ei ole. Tegu on kogu Euroopas invasiivsete ehk looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikidega,” räägib Vunk.

Mõlemad vähiliigid kannavad vähikatku, millesse ise ei haigestu, kuid mis tapab meie jõevähi. Lisaks hõivavad nad agressiivse loomu ja kiirema paljunemisega elupaigad ja toidubaasi.

Kuidas nad siin loodusesse sattusid?

Nimetatud marmorvähk sattus Narva veehoidla süsteemi tõenäoliselt nii, et keegi kallas oma akvaariumi sinna tühjaks. Marmorvähk on meil olnud populaarne akvaariumiloom ja sigib partenogeneetiliselt ehk tal ei ole vaja isast ja emast looma, vaid ta paljuneb lihtsalt ise. Seetõttu saab neid mingi hetk liiga palju ja inimene ei raatsi teda hävitada.

Selline liigsete või mitte-enam-tahetud lemmikloomade „elu säästmine“ ja loodusesse viimine on aga väga vale ja võib põhjustada pöördumatuid tagajärgi.

Teine suur võõrliikide loodusesse sattumise tee on aiajäätmed. Aiast välja rohitud või kaevatud materjal viiakse metsa alla, kraavi või visatakse üle aia. See tähendab aga, et loodusesse satub tohutu hulk taimi, seemneid ja juuri, mis hakkavad levima täiesti kontrollimatult.

Nii on loodusesse sattunud meil muuhulgas kirburohud, verev lemm-malts, osa karuputki.  Aiajäätmed tuleb ikka kas kompostida või kasutada biolagunevate jäätmete korraldatud vedu või kogumispunkte.

Vee- ja eriti mere-elustikuga on hoopis keerulisemad lood, kuna laevade ballastveega on juba kaua võõrliike erinevate maailmaosade vahel veetud ja mere-elustikku kohati tundmatuseni muudetud.

Milline võõrliik on praegu kõige kiiremini levimas?

Kõige kiirem paljunemine ja kasvukohtade laienemine on toimunud vereval lemm-maltsal, mida võrreldes umbes kümne aasta taguse ajaga on mitmed korrad rohkem. Paiskviljade tõttu levib liik kiirelt. Kuuldavasti on see jätkuvalt nii tahetud aiataim, et kaevatakse kasvukohas välja ja viiakse uutesse aedadesse. Tegu on küll väga dekoratiivse, kuid ühe kõige ohtlikuma taimeliigiga loodusele.

Järjest rohkem võtavad võimust ka invasiivsed pargitatrad ehk kirburohud, millest lahtisaamine vajab palju järjekindlat tööd, kuid selleta moodustab see varsti läbimatu rägastiku.

Aga mille leviku üle tasub kõige enam muret tunda? Ikka karuputke?

Karuputke võõrliikide levimisteed on meil tegelikult päris hästi teada ja järjest tõhusamalt saame seda piirata. Oluliselt parem on ka elanike valmisolek karuputketõrjeks. Siiski on veel sektoreid, kus on keeruline levitamisele piiri panna, näiteks põllutöömasinad. Karuputkeseemneid täis põllul tööd tehes jääb osa seemnetest mullaga rataste külge ja nii viiakse uutele põldudele või teeserva. Põllupidamise ärakeelamist karuputkega saastunud põllul me aga ette ei kujuta.

Ogapõskse ja marmorvähi levimist on ka karta, kuna tegu on vee-võõrliikidega, mida on hoopis keerulisem kindlaks teha ja ohjata.

Kõige suurem mure on üleüldine võõrliikide levimine loodusesse ja see, kuidas elanikeni jõuda selle olulise teadmisega, et omale koju või aeda võetud „lemmikuid” tulebki seal hoida ja loodus ei ole prügikast, kuhu üleliigne visata.

Ohtlikke võõrliike on palju, miks just lemm-maltsaga on võitlema hakatud?

Verev lemm-malts on üks Euroopa kõige invasiivsemaid taimeliike, kuna levib kiirelt ja moodustab suuri tihedaid kolooniaid, kus midagi muud enam ei kasva. Kuna selle levik ei ole veel kaugeltki nii lai kui näiteks karuputke võõrliikidel ja tegelikult on see väga kergelt ning ohutult tõrjutav, siis on veel lihtne see meie loodusest eemaldada. Taimed pidevalt välja rohida ja ära kuivada lasta nii, et ühtegi seemet juurde ei teki. Paari-kolme aastaga on lootus kolooniast lahti saada.

Milliste liikide vastu võitlemist kaalutakse?

Riiklik ohjamiskava on hetkel karuputke võõrliikidel ja vereval lemm-maltsal. Karuputketõrjet on riik tellinud juba üle kümne aasta ja see tegevus jätkub.

Vereva lemmmaltsa tõrjet riik ise palju tellida ei plaani. Suur osa tegevusi on mõeldud avalikkuse ja maaomanike teavitamiseks, kellelt siis omakorda ootame tegutsemist.

Jõevähi kaitse tegevuskava üks osa on võõr-vähiliikide uurimine ja ohjamine.

Rohkem süvenemist ja avalikkuse informeerimist vajaksid ehk kurdlehine kibuvits, kaugida unimudil, pargitatrad, väike vesikatk, Hispaania teetigu (Lusitaania teetigu) ja kährikkoer.

Tänavu sai palju tähelepanu lupiin, mis samuti eri kohtades kiirelt levib. Kas riik plaanib seda ohjata?

Üldiselt on nii, et looduslikesse kooslustesse ei suuda võõrliigid kergelt levida. Levimine toimub enamasti inimese muudetud kooslustes – jäätmaad, kasutuseta põllud, kraaviservad, teeääred ja raiesmikud. Nii on ka näiteks lupiini ja kanada kuldvitsa puhul.

Kanada kuldvits levib lupiinist oluliselt kiiremini, kuna seemned levivad tuulega. Samas lupiini seemned pidavat mullas säilima 50 aastat. Seega lupiini plahvatuslikku iselevimist tõenäoliselt karta ei ole, kuid kanada kuldvitsa jõudsat levimist viimase kümne aastaga on kõik vast tähele pannud. On ju väga paljudes asulates ja nende ümbruses asuvad maad sügiseti kuldkollased. Inimese kaasabil levib aga ka lupiin kiirelt, eriti mööda teeservi.

Nende kahe liigiga ei ole riigil hetkel plaanis hakata võitlema, vaid huvi peab tulema maaomanikelt ja kohalikelt omavalitsustelt. Kuldvitsa puhul on selle loodusest väljasaamine juba lootusetu. Soovituslik on lupiini ja kuldvitsa alad võtta uuesti kasutusse või määrata püsivasse niitmisesse. Kõigi võõrliikidega ei jõua riik võidelda ja nagu ütlesin, siis tegelikult on inimesed ju ise vastutavad selle eest, mis nad endale võtnud või istutanud on. Oma maad peab ikka ise korras hoidma ja välistama võõrliikide loodusesse sattumise.

Kas on mõni taim, mille Eestisse saabumist eriti kardate?

Taimedest kõige rohkem probleeme hakkaks tekitama ambroosia, mida küll hetkel on vaid paarist kohast leitud. Ambroosia liigid on kõik väga tugevad allergeenid ja need mõjuksid väga halvasti paljude tervisele.

Õnneks piirab mitme Lääne-Euroopas nuhtluseks muutunud taimeliigi Eestis levimist meie karm talv, kuid viimaste aastate pehmed talved võivad olukorda muuta. Eelkõige tekitavad muret vee-võõrtaimed, millest on keeruline vabaneda. Need põhjustaksid üliolulisi muutusi veekogudes. Need on näiteks akvaariumites kasvavad vesikatkud, näkikatkud, näkijuus, vesikuused. On veel mitu Euroopas kiirelt levivat maismaataime, mida Eestisse kindlasti ei taha, näiteks hõlmine pueraaria ja haakuv kirbutatar.

Kõige suurem hirm meie looduses veel mitteesinevatest liikidest on aga seotud pesukaruga, kes ilmselgelt saaks Eesti kliimas hästi hakkama ja kindlasti muutuks väga suureks nuhtluseks inimasustustes, kuna on väga osav, kõigesööja ja elupaigavaliku suhtes paindlik. Pesukaru peetakse meil lemmikloomana, kuid Euroopa invasiivse võõrliigina ei tohi neil paljuneda lasta. Siiski on aeg-ajalt kuuldavasti pesukarusid ka ringi jooksmas nähtud, seega reaalne oht on olemas.

Lahemaal raiutakse välja mägimännid

Projekti „Läänemere rannikuelupaikade võrgustike taastamine“ raames on samuti plaanis võõrliikide tõrje, mis seal muret teeb?

Riina Martverk, projektijuht:

Rannikuelupaikade võrgustiku LIFE projektis on võõrliikidest peamine tähelepanu kurdlehisel kibuvitsal (Rosa rugosa), mida Eestis tõrjutakse Paljassaares ja Aegnal kokku 13 hektaril. Tänu heale paljunemisvõimele on Rosa rugosa suutnud viimaste aastakümnetega laialt levida ning laienemine jätkub. 

Liiki levitavad peamiselt marju söövad linnud. Uude kohta sattununa tekib üksikust taimest mõne aastaga suur laiuv põõsas. Projekti fookusesse on võõrliik võetud seetõttu, et see tõrjub rannikuluidetelt välja avatud liivastest elupaikadest sõltuva kohaliku elustiku. Samuti on liivarandadel võimust võttev torkiv põõsastik probleemiks suvitajatele.

Projekti raames raiutakse Lahemaa rahvuspargis 38 hektaril välja ka siia nõukogude ajal istutatud mägimännid (Pinus mugo). Kuigi tegu pole invasiivse liigiga, kahandab võõrliigi esinemine rahvuspargi metsaelupaikade väärtust ja tõrje aitab meie kohalikul elustikul paremini taastuda.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles