Peeter Olesk: rutta eriti kiiresti. Kui suudad (1)

Peeter Olesk
, Maaülikooli rektori nõunik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peeter Olesk
Peeter Olesk Foto: Margus Ansu

Kui järgmise aasta sügistalvel tähistatakse Eesti Vabariigi Tartu ülikooli sajandat sünniaastapäeva, kas piirdume tähistamisel pitsballli ja ajaloopildikestega?

Meil on tekkinud väga kohatu komme, mis sarnaneb juba alaväärsusega. Nimelt me oleme hakanud panema endile ise hindeid, aga muidugi mitte keskmisi, vaid ikka kõige paremaid. Eduloolaslikumaid. Tippkutilikke. «Puhtaid» viisi. Ühes nendega on nihkunud siis ka «puhtad» ühed. Kui puhas viis on ladina summa cum laude, siis puhas üks võiks olla nullitas ehk kehtetu või koguni punctum ehk lõpetame ära või punitio cum lege prohibitiva ehk karistus koos hindelise tühisusega (või mitte millegagi).

Ülikool on vastavalt kas parim, mis tuuakse välja ja seatakse esikohale, või halvim, mis vaikitakse maha. Olgu olemata. Puhast ühte ei ole ma välja pannud, sest seletuskiri asjaolude juurde tuleks üüratult pikk. Pealegi on selge: kui üliõpilane pole terve semestri jooksul omandanud ainet hindele «ebapuhas» neli (hinne ebapuhas kolm võrdus akadeemik Lev Landau teoreetilise füüsika kursuses (üheksa eksamit) hindega puhas kaks), siis pole usutav, et seesama üliõpilane õpib aine kolme päevaga ära hindele puhas neli. Nii saigi enam-vähem viielisest hindest peaaegu kolm, peaasi, et mitte üks või kaks. Hinne läks triivima.

Nii on läinud triivi ka Tartu ülikooli aastapäevad.

Ülikooli arhiiv Nõukogude okupatsiooni aastakümnetest on äärmiselt kirjupildiline nii in curricula kui ka distsipliinide keskel näiteks siis, kui tegemist on nii kõrgema õppeaine (matemaatiline analüüs) kui ka kõrgema teadusega (matemaatiline topoloogia).

On tõsi, et Paul Aristele meeldisid väga head hinded (kuigi ta võis karistada ka hindega neli, nimelt siis, kui oli mõne tudengi tabanud symposion’ilt ehk joomapeolt). Ta oli lapselikult rõõmus, kui tema akadeemilised kasvandikud tunnistati koolkonnamõõdulisteks ja ilmus mõni pühendusteos. Kroonu ordeneid ta väga kõrgelt ei hinnanud, trükiseid seevastu küll.

Kui järgmise aasta sügistalvel tähistatakse Eesti Vabariigi Tartu ülikooli sajandat sünniaastapäeva (idee autor professor Hans Trass), kuidas mõeldakse siis märkida ülikooli paremust ja koolkondlikkust ning kirjeldatakse Paul Ariste koolkonna dünaamikat võrrelduna näiteks professor Julius Margi või ka professor Herbert Ligi akadeemilist panust Margil uralistikasse ja Herbert Ligil hilisesse keskaegsesse agraarajalukku?

Ma ei mõtle mälestusi ning järelehüüdeid. Mõtlen uurimusi näiteks põlevkivi kerogeeni struktuurist või diferentsiaalgeomeetriast, milles uurimistöid on rohkem kui üks õppevahend ja kus hinne pannakse välja promotsioonil, mitte dispuudil. Summa cum laude on tegelikult akadeemiline emotsioon, mitte veel vaimne arutelu ise. Viimane on enam-vähem seesama, mis uurimus isegi (selle vahega, et ta on sekundaarne võrreldes esmase uurimusega).

Põhimõtteline vahe seisneb selles, et õpitakse õppevahendi ja teatmeteose järgi, samas kui teadlast iseseisvana saab tundma õppida ikkagi alles vaid algupärase uurimistöö põhjal.

Mitu doktoritööd valmib Eesti Vabariigi Tartu ülikooli sajandaks sünnipäevaks?

Olgu, laseme lati allapoole ja võtame mõõduks probleemialase pühendusteose. Mitte mälestused, vaid käsitlused, mille olulisimad tunnused on faktitäpsus ja faktide kontrollitus, mis võib eriti problemaatiline olla XX sajandi teise poole lõikes.

Ülikooli arhiiv Nõukogude okupatsiooni aastakümnetest on äärmiselt kirjupildiline nii in curricula kui ka distsipliinide keskel näiteks siis, kui tegemist on kõrgema õppeaine (matemaatiline analüüs) kui ka kõrgema teadusega (matemaatiline topoloogia).

Näikse nii, et Eesti Vabariigi Tartu ülikooli juubeli uurimusliku tähistamisega ollakse kohatult hilinenud. 

Kahtlemata võib teaduslugu olla ka puhtkirjelduslik ehk nn neutraalne. Veelgi enam, ta ei tarvitse olla üldsegi mitte hinnanguline. Ainult et minu arvates siis see ei ole teadus, see on loend varasematest ja hilisematest asjadest ilma igasuguse analüüsita näiteks selle kohta, kust kulgeb piir akadeemilise ja populaarse teaduse vahel.

Kui Paul Ariste kirjutas metsloomadest (meie eelistaksime muidugi sõna «linnaloom») talvises Tähtveres, siis tegi ta seda loodussõbrana, mitte jahindusasjatundjana, kuigi tal oli selliseidki huve ning teadmisi (tõsi küll, lindude maosisaldisi Ariste ei uurinud).

Juri Lotman oli tulirelvadest lasknud. Kuid ta uuris või õigemini käsitles hoopiski kultuuri ansamblilisust, mitte kultuuri lõpetamist igaveseks, tehes seda muide koos teiste asjatundjatega, üldsegi mitte üksi. Koolkond see oli, ent kas me saame väita, et ühtlasi oli see ka asjaomane teadus samas tähenduses nagu näiteks silikaatide keemia? Või semantiline faunistika ehk elusloomade käitumine/pidamine paleedes (mõis teatavasti on kas kinnisvara või hoone, mitte häärber ehk härrastemaja).

Näikse nii, et Eesti Vabariigi Tartu ülikooli juubeli uurimusliku tähistamisega ollakse kohatult hilinenud. Korralikule pildiraamatule kulub tänapäeval kuni pool aastat. Ajaloo koguteost, mis monteeritakse kokku juba ilmunud kirjutistest ja illustratsioonidest, siinkirjutaja uurimuseks pidada ei oska.

Vaegtöödega pitsball oleks pigem vormikohane üritus kui värske sõna.

Eelistaksin pigemini mõnd ausat tähtraamatut kui juubelikajastusi siit ja sealt. On justkui meeles, et Paul Ariste rõõmustas tavalisest märksa rohkem, kui tema 60. sünnipäevaks ilmus kommenteeritud valik tema artiklitest ja fotodest nende juurde, mis olid trükitud kullatud tähtedega.

Nii nooblilt publitseeritud raamatuid pole Eestis antud välja üle poole tosina. Mitte liiga palju selleks, et trükis devalveeruks, aga kurvastavalt vähe nii tähtsa sündmuse kohta.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles