Peeter Langovitsi tagasivaade: saabus advendiaeg (1)

Peeter Langovits
, fotograaf
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Hakkame taas jõudma advendiaega, mida traditsiooniliselt tähistame.

Veerand sajandit tagasi pandi jõulupuu Tallinna Raekoja platsi keskele püsti 25. novembril ning nuriseti, miks seda nii vara tehti. Sihvakas kuusk ehiti jõulutähe ja elektriküünaldega. Lähenevat esimest adventi otsustasid tollane linnavalitsus ja kirikujuhid esimest korda taasiseseisvunud Eestis ühiselt pidulikult tähistada. Kunagise traditsiooni taastamisest sai uus algus: advendiaeg kuulutati välja avalikult.

Linnarahvast oodati 28. novembril 1993 kell 14 Raekoja platsile, et ühiselt avada jõuluootusaeg pealinnas. Õpetajate maja ette püstitatud tagasihoidlikul laval laulis segakoor Noorus advendile kohaseid laule. EELK peapiiskop Kuno Pajula ja Tallinna linnapea Jaak Tamm kuulutasid välja advendiaja alguse ning seejärel süütasid kuuse oksal koos esimese advendiküünla. Linlasi, kes läitsid kaasavõetud küünla ja viisid püha tule leegiga advendivalgust oma koju, jätkus kauaks.

Advent koosneb teatavasti neljast pühapäevast enne esimest jõulupüha ja advendiaega tähistatakse kristlikus maailmas traditsiooniliselt igal pühapäeval ühe küünla süütamisega. Kristlastele on advendiaeg oluline, et valmistuda jõuludeks ning pidada meeles jõulude tõelist tähendust. See on aeg, mil otsitakse Jumala ligioleku valgust, jõuluvalgust.

Aja jooksul hakkab ka advendiajast üha enam kujunema vaimuliku õpetuse üle mõtlemise asemel suur äritsemiseaeg. Tänapäeva jõuludest ja advendiajast on saanud suur kommertslik jõulukinkide ostmise aeg ning seetõttu tegelikkuses kaugeneme sellest, mis oli sel ajal oluline kristlastele.

Pealinna Raekoja plats on nüüd varakult enne advendiaega täitunud müügikioskite ja söögikohtadega, mis pakuvad jõuluhõrgutisi ja kõikvõimalikku jõulukaupa. Tullakse kauplema ka naabrite juurest ja ostlejaid jätkub platsile laiast maailmast. On valgussäras ja ehitud uhke jõulupuu ning suur lava, kus igaüks võib üles astuda. Vaid jõuluvana majja salme lugema lapsed veel ei saa, tuleb jõuluaeg ära oodata. Nii kipub jõulude tegelik tähendus üha enam teisejärguliseks taanduma. Meenutan, et veel 25 aastat tagasi oli aga pilt vanalinnas teistsugune. Tühjal platsil seisis tagasihoidlikult ehitud kuusk, mille juures said inimesed mõelda jõuludele. Ei olnud mingit jõuluturgu ega suurt melu. Vaid nädal enne jõule said hoo sisse pidustused vanalinnas. On ju toomapäeva alles jõulude alguseks peetud. Kodus süüdati küünlaid akendel, avati jõuluootuses hommikul advendikalendri aknakesi, küpsetati piparkooke, kirjutati kirju jõuluvanale ja uuriti aknalauale jäetud sussikesi, mida päkapikud käisid salamahti täitmas.

Advendiaeg oli ka aeg heategevuseks. Meenutan, et tollal detsembri alguses korraldati linnahallis heategevuslik jõulumess «Aita sinagi». Traditsioonidele tuginev jõuluaeg kutsus Eesti Vabaõhumuuseumi 18.–19. detsembril. Alles detsember tõi jõulud kaubandusse. Esimese advendiga ühel ajal avati lillepaviljonis Jõuluparadiis '93, kus pakuti eksklusiivsemaid jõulukaupu ja -kingitusi. Kas ikka alati selleks, et meie südames süttiks jõuluvalgus?

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles