Alistamatud riiukuked jagavad hinnalist kroonprintsi tiitlit

Kristjan Jaak Kangur
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Deontay Wilderi ja Tyson Fury kohtumised lõpevad isegi väljaspool poksiringi alati tuliselt.
Deontay Wilderi ja Tyson Fury kohtumised lõpevad isegi väljaspool poksiringi alati tuliselt. Foto: Victor Decolongon/AFP/Scanpix

POKS. Üks näib kindel: Deontay Wilderi ja Tyson Fury vahelisest poksimatšist, kus kaalul WBC raskekaalu tiitlivöö, ei tule taktikalist heitlust, kus suured mehed tasa ja targu oma võimalust luuravad. Ei, selles matšis on kirge, viha, siirast põlgust. Ning pressikonverentsidel antud korduvad ähvardused vastane põrandale lüüa kõlasid tõesti südamest tulnud lubaduste, mitte tavapärase kohustusliku ärplemisena.

Meeste vastasseisule hakati vundamenti valama juba mitu aastat tagasi ning toona oli põhiline ärpleja Fury. Vahepeal oli britt kimpus mõnuainete ja muude probleemidega, kaotades ühtlasi kõik võidetud tiitlid, kuid nüüd on ta tagasi, vormis ja näljane. Fury on oma tippaastatele taas nii lähedal, et ükski ekspert ei oskagi õieti öelda, kumb mees on Eesti aja järgi pühapäeva varahommikul toimuvas matšis soosik – kord pakutakse paremust ühele, siis teisele.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles