Kuidas aeti Pärnus äri kui kaubanduskeskused polnud väikekauplusi ja vürtspoode välja suretanud

1930. aasta aadressiraamat annab teada, et selles majas Roheline 14 peeti tol ajal vürtspoodi. Välisukse järgi on seal äri tehtud teiselgi iseseisvusajal. Foto: Mailiis Ollino

Praegu on toidu­ainetega kaup­lemise mono-polisee­rinud suured kaubandusketid. Oma igapäevase leiva järele tuleb minna Rimisse, Maximasse, Selverisse, Comarketisse, Coopi, Maksimarketisse. Ideaalis näeksid kaupmehed, et inimesed veedaksid kogu perega terve päeva mingis kaubakeskuses: teeksid ostud, käiksid kinos, lõunastaksid restoranis, kuulaksid vahel kontserti, satuksid raamatuesitlusele. Igast üritusest osavõtmisega kukuks sent nende kukrusse. Igatahes reklaamitakse seda “moodsa meelelahutusena”.

Nõukogude ajast pärit väikekauplusi on ellu jäänud väga ­vähe, Pärnus näiteks üks Haapsalu maanteel, teine Muuli tänaval. Võib-olla on keegi kuskil veel, aga selle leidmiseks pole ­linna ­läbi sõitnud.

Võtsin kätte 1930. aastal ­Pärnus trükitud, A. Lalli kokku seatud ja kirjastatud “Viljandi–Abja–Nuia–Mõisaküla–Kilingi-Nõmme–Pärnu juhi: aadressraamatu”. Raamatu koostamise ajal oli Pärnus 141 toidukauplust, peale nende kaubamajad, leiva- ja pagariärid ja koloniaalkauplused.