Jüri Viikberg: vaid registripõhine rahvaloendus on lühinägelik ja kahetsusväärne (1)
10. detsember 2018, 00:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jüri Viikberg, Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf
Statistikaameti kavatsus järgmisel rahvaloendusel keelteoskuse kohta mitte enam küsida on ülimalt lühinägelik ja kahetsusväärne ning sellest kavatsusest tuleks kindlasti loobuda.
Keel on teadupärast üks meie identiteedi alustalasid. Keel seob ühiskonda vereringena ning keelekasutuse eri valdkonnad (haridus, meedia, kultuur, maa- ja seltsielu) iseloomustavad ühiskonna eri tahke, olgu ühetaolisuse või eripalgelisuse poolest.
Eesti keelt kasutatakse riigi- ja emakeelena, teise keele ja võõrkeelena, meie inimesed valdavad muid keeli, nende seas on kakskeelseid ja mitmekeelseid. Eesti ühiskonnas käibib rikkalikult keeleinfot, mida tuleks loomulikult koguda ka rahvaloendustel, arvestada ning kasutada ühiskonnaelu korraldamisel.
Tasub rõhutada, et rahvaloendused on ainsad usaldusväärsed andmekogumised, mis pakuvad täpsemat teavet väiksemate keelerühmade, sh meie murdekõnelejate kohta. Registripõhine rahvaloendus noteeriks üksnes emakeele ja jätaks kõrvale kogu muu keeleinfo. Paraku ei sisalda registrid ammendavat infot isegi mitte emakeele kohta.
Rahvaloenduste käigus kogutud andmestu suurimaid plusse on järjepidevus ja andmete ühilduvus. Just järjepidevalt kogutud andmed on see materjal, millele toetudes uurivad keeleteadlased eesti keele kestlikkust ning riigikeele omandamise või murdekeele kasutamise suundumusi ajas. Kusjuures tegu pole teadlaste eralõbuga, vaid ühiskonna eluliste huvide ja vajadustega.
Neist uurimistulemustest kujuneb lõpuks pilt, kuidas areneb näiteks ühiskonna konsolideerumine ja uustulnukate lõimumine, kuidas talitleb riigikeel oma elutähtsates valdkondades, kas riigikeele õpe on olnud efektiivne, kas murdekeele toetamine on andnud soovitud tulemusi või kas kulutatud raha ning jõupingutused on läinud asja ette. Niisugused uuringud ja ülevaated on ühiskonnale nii peegliks kui ka kompassiks, ent need olulised uuringud võivad sündida vaid rahvaloendustel kogutud andmete alusel.
Registripõhine rahvaloendus paraku selliseid keeleandmetel ja ‑uuringutel põhinevaid tegevusi ei võimalda. Perspektiivi muudaks mornimaks see, kui statistikaamet otsustaks keeleoskusega seotud andmed jätta kogumata ka tulevikus. See tähendaks, et kureperspektiivi soovitakse asendada konnaperspektiiviga.
Keeleandmed on vaid üks osa kõigist tähtsatest Eesti ühiskonda iseloomustavatest andmetest, mis võivad minna kaotsi, kui neid ei väärtustata ega fikseerita. Seetõttu soovitan statistikaametil kasutada kombineeritud loendusmeetodit: see osa andmetest, mida pole võimalik küllaldase usaldusväärsusega hankida registritest, kogutakse rahvaloenduse käigus inimestelt.
Kommentaar
Birute Klaas-Lang, Tartu Ülikooli rakenduslingvistika osakonna juhataja, eesti keele (võõrkeelena) professor
Eesti keeleandmeid on kogutud järjekindlalt ja süsteemselt ning see on andnud ülevaate nii eesti kui ka teiste keelte oskuse kohta hetkeseisuga, samas aga on ajateljele paigutatuna teadlaste käsutuses ka Eesti keelekeskkonna muutuste dünaamika. Rahvusvaheliselt ei olegi nii lihtne võrdlusmaterjali saada, sest paljudes Euroopa riikides seesugune andmestik paraku puudub. Ja seda puudust tajuvad nii uurijad kui ka poliitiliste otsuste tegijad. Nii korraldati Saksamaal aasta tagasi just keeleoskuse (emakeel, võõrkeeled) kindlakstegemisele suunatud rahvaloendus ehk «minirahvaloendus», nagu sakslased seda nimetasid.
Kuidas juhtida keelevaldkonna protsesse näiteks eesti keele kui teise keele õppes, kui meil puudub ülevaade rääkijatest, nende paiknemisest ja klastrilisest jaotusest? Viimase rahvaloendusega koguti andmeid eesti murrete oskajatest. Riik on investeerinud mitmesuguste kultuuriprogrammidega raha kohaliku identiteedi, sh murdekeele õpetamise-kasutamise edendamiseks. Kui loobume murdekeele oskuse seirest, ei saa ka anda adekvaatset hinnangut, kas riigi rahakulutus on selles valdkonnas tulemust tootnud.
Kommentaar
Kadri Koreinik, Tartu Ülikooli keelesotsioloogia vanemteadur
Kui Eesti ühiskonnas on soov saada n-ö suurt pilti või keeleökoloogia ülevaadet (kes, kus, millist keeleoskust nimetavad), siis on e-loendus kahtlemata vajalik. Ühtlasi on oluline, et loendus oleks paindlik ja arvestaks mitmekeelsete inimestega. Kahtlemata huvitab keeleuurijaid kas-küsimusest (oskab/ei oska) enam kuidas-küsimus (kuidas inimesed räägivad, milliseid keeleressursse ja kuidas kasutavad, kuidas keel muutub). Selgema pildi saamiseks tuleb aeg-ajalt kasutada küsitlusi ja analüüsida pidevalt keelt kasutuspõhiselt.
Kommentaar
Raivo Vetik, Tallinna Ülikooli võrdleva poliitika professor
Kuna Eesti põhiseadus määratleb Eesti riigi ühe põhifunktsioonina eesti keele ja kultuuri säilimise läbi aegade, siis on rahvaloendusel saadud andmete olemasolu eesti ja teiste keelte oskuse kohta Eesti elanikkonnas hädavajalik. Ilma täpsete andmeteta eesti keele oskuse kohta ei saa meil olla täit selgust, kui edukad me põhiseaduses sõnastatud funktsiooni täitmises oleme.
Asjaolu, et viimase kolme rahvaloenduse andmete võrdlemine näitab eesti keele oskuse hüppelist paranemist eestivenelaste seas, pole mitte ainult kuiv statistiline fakt, vaid ka Eesti riigi identiteeti toestav positiivne signaal. See näitab ühelt poolt, et ühiskonna lõimumise protsess läheb vähemalt eesti keele oskuse poolest õiges suunas, teiselt poolt annab rahvaloenduse andmete töötlemine piirkonna, vanuse jmt tunnuste järgi teavet, mida, kus ja kuidas tuleks lõimumispoliitikas paremini teha. Piirdumine registripõhise andmekogumise ja valimküsitlustega võimaldaks küll ressursse kokku hoida, kuid vähendaks paratamatult andmete täpsust ja põhjalikkust.
Keeleoskusega seotud andmete kvaliteedi väärtustamine või mitteväärtustamine näitab, kui tõsiselt me oma põhiseadust võtame.