Andry Ervald salvestas intervjuu Rakvere teatri näitleja Mait Jooritsaga sügisel 2010 Priit Põldma diktofonile. Kui Andry lahkus, kirjutas Priit – kõneluses vilksatav prillidega poiss – jutuajamise maha. Lehte mahub sellest pool. Valiku tegi Inna Grünfeldt.
Ma ei ole kunagi elus kohanud ühtegi olendit või ühtegi asja, kelle kohta saaks kasutada sõna “joorits”. Kes või mis on “joorits”?
See nimi või? Ma ei ole seda spetsiaalselt uurinud, aga olen kuulnud, et see tuleb rannarootsi sõnast “jöörits”. Ma ise olen mõelnud, et küllap see on rootsi päritolu, see sõna.
See sõna meenutab kõla poolest nagu mingit vahvat asjapulka, ja see “o” täht sõna sees teeb selle kuidagi soojaks. Kas Eestis on Jooritsa perekonnanime kandjaid palju või vähe?
Jooritsaid on kas üks või kaks perekonda, kes ei kuulu meie suguvõsasse.
Ats Joorits oli kunagi tuntud mees ...
See ajakirjanik, kes Rootsi läks?
Jah, kes “Ameerika Häält” tegi, aga meie perekond ei ole temaga kunagi suhelnud.
Enne, kui sinuga vestlema tulin, ajasin võimalikult palju infot kokku su kohta. Teiste inimeste käest. Kes sinuga sama maamuna tallavad. Sellega seoses ütle palun kõva häälega esimene rida, mis sulle meenub Rakvere reaalgümnaasiumi hümnist.
“Mu tee on tuulterada taeva all.”
On see õige jutt, et see koolihümni tekst on sinuga seotud.
Jaa-jah. See on minu kirjutatud jah.
Kuidas see juhtus?
Kuna ma käisin seal koolis. Mulle käis närvidele see, et umbes kümme aastat pidin kuulma, kuidas lastakse mingi fono pealt mingit lollakat sündilugu, millel polnud sõnu ... Siis öeldi, et “nüüd tõuseme kooli hümniks püsti!”, ja siis tuleb kõlaritest mingi ta-ta-taa, marsilaadne tore viis, see tundus mulle hästi veider.
Midagi oli puudu?
Jah-jah. Mitte keegi vist ei viitsinud sõnu kirjutada. Ja see tuli mulle meelde, kui olin kolmandat aastat Tartu ülikoolis – ma õppisin kolm aastat Tartu ülikoolis teoloogiat ... ja siis mingil hetkel tuli mulle see meelde ja mõtlesin, et midagi võiks kirjutada. Saatsin Tiina Kippelile kirja, et ta saadaks mulle selle hümni fono, ja hakkasin siis kirjutama selle järgi teksti. Et meloodia rütm on nii hirmus keeruline, siis on see tekst silphaaval kirja pandud.
See oli päris huvitav kogemus. Ma ei jäänud lõpptulemusega üldse rahule.
Saatsin umbes kuu aega hiljem mingi teise versiooni, millega ma ise olin rohkem rahul, aga mitte ka nii väga rahul, aga Tiina Kippel vastas, et lapsed juba õpivad hümni sõnu pähe.
Kas sa oled oma kõrvaga selle hümni esitust kuulnud?
Ei ole.
Tahaksid kuulda?
Tahaksin küll, jah.
Aga järgmist fakti sa vist ei mäleta. Üks inimene on sulle väga tänulik teo eest, mille tegid abituriendina.
See inimene õppis tookord teises klassis, teatriklassis. Ja mängis näidendis “Ali Baba ja 40 röövlit” peategelast. Sa läksid selle inimese juurde ja ütlesid talle midagi toredat.
See inimene ise ei mäleta enam, mida sa täpselt ütlesid, aga ta ütleb: “... asi iseenesest - et abiturient endast kümme aastat nooremat põnni kõnetada võttis - vat see on mul meeles, ja see oli tollal ikka väga kihvt asi mu jaoks.”
See oli see suurte prillidega poiss või? Minul on ka mingi väga selge mälupilt sellest, kuidas tema luges mingil aktusel ... mingit manifesti. Õpetajatele. Ma ei tea, kas ta oli ise selle kirjutanud või vanemate abil, aga see tekst oli kuidagi hästi terav ja hästi tabav ja väga vaimukas. Mulle tohutult see poiss meeldis, sest ta oli niivõrd ... oli näha, et selles poisis ... Mõnele inimesele sa vaatad peale ja saad aru, et ta on eriline.
On siiski päris üllatav, et abiturient üldse märkab minna teise klassi poisi juurde ja öelda, et kuule, vahva asi oli, jess.
Noh, ma ei tea ... ma saan küll aru, et see on asi, mis võib inimestele tunduda veider, aga mina olen väga palju teinud seda, et ma lähen, kui mulle mingi asi meeldib, ma isegi ei tunne seda inimest, ja ütlen talle seda.
Väga ebaeestlaslik, ma ütleks.
Vist on jah. Aga minu meelest see on väga selline asi, mida peaks tegema.
Sa olid kooliteatris, mis kandis nime laulu- ja mänguselts Karla, innukas tegija. Kust sul see impulss tuli, et läksid ja hakkasid koolipõlves teatriga tegelema?
Käisime minu meelest juba kolmandast klassist saati mingis trupis. See oli kusagil mujal. Reaalgümnaasiumis me küll tegime proove, seal oli mingi teine õpetaja ja ... aga jah, kui näiteringis käimisest rääkida, siis käisin seal kümme aastat kooli ajal, kolmandast klassist. Sõbrad läksid, ütlesid, et tore on, mängida saab, siis läksin ka, ja me mängisime ... läbi kogu lapsepõlve olen mänginud.
Mänginud üksi oma mõtetes või mänginud kellegagi koos?
Me ei käinud isegi festivalidel, olime lihtsalt selline klass, kus tegime koos väga palju etüüde. Siis, mingil hetkel, Karla oli juba olemas kooliteatrina ja käis festivalidel, läksin sinna ja ... enne teatritegemist tulid veel sport ja spordikool sisse.
Ega sul suguvõsas ei ole enne teatriverega inimesi esinenud? Pakume näiteks, et isa poolt vanaema tegi rahvateatrit või vanavanaisa oli puhkpilliorkestris.
Isa üks tädidest oli vist jah Tartu töölisteatri näitleja. Ja üks onu oli pillimees ja niimoodi. Aga noh, ma ei tea, need oleksid minu meelest sellised otsitud seosed.
Oli sul kooliteatri ajal ka mõni selline roll, millest tunned, et see jäi sinu sisse alatiseks?
Jaa-jah. Üheteistkümnendas klassis mängisime Mati Undi “Phaeton - Päikese poeg”. Ma mängisin Phaetonit. See oli selline ... nagu jõhker roll ikkagi.
Mäletan isegi ühte proovi, seal oli väga võimas hetk, kus ma ... seal oli kuidagi nii, et Phateon jätab kõigiga hüvasti, oma armastatuga ja sõbraga ja lõpuks ka emaga, ütleb emast lahti.
Ma olin seal (proovis) kuidagi ... ja ma mäletan, et hakkasin laval nutma Selle emotsiooni peale, et ma ütlen oma emast lahti. Hakkasin nutma lihtsalt, ja kõigepealt tundsin, kuidas õhk nagu kirgastus. See oli see teatriime.
Selliseid hetki ei olegi palju. See oli küll roll, mis sisse jäi.
Festivalil ei tulnud mul nii hästi välja, ma ei hakanud nutma ja mingit auhinda või preemiat ka ei saanud.
Pärast keskkooli ja kooliteatrit hakkavad sul teatririndel tulema vastulöögid. Mis tundega sa meenutad “Arabellat”, kus sa juba Mirko rolli peal olid, ja siis äkki sellest ilma jäid?
See oli pettumus küll. Mina ja üks teine poiss olime Mirko rolli juba valitud, pidime duublis olema, aga korraga oli aega nii vähe ja selleks, et uppuvat laeva päästa, võeti igale poole peale elukutselised näitlejad.
Kaua sa põdesid? Mismoodi sa põdesid? Hakkasid jooma või loopisid aknaid sisse?
Ma ei mäleta kaua. Mingi nädal aega olin ikka väga rööpast väljas. See oli juba selge, et mul kooliteatris läheb hästi, nüüd lähen teatrisse, saan rolli ja ... pauhti. Aga ei, agressiivselt pole ma end kunagi välja elanud. Küllap ta ikka morjendas, selge see.
Kui keskkooli lõpetasid, kas sa proovisid siis kohe lavakasse sisse astuda?
Kõigepealt proovisin Viljandisse, kui lõpetasin. Seal jäin lõppvoorust välja, siis läksin Tartusse, olin aasta Tartus, siis ma läksin ja proovisin lavakasse, seal jäin ka kuidagi lõppvoorust välja. Siis solvusin, olin kaks aastat veel Tartus. Aga seal oli palju inimesi, kes julgustasid mind. Kui tagantjärele mõelda, siis ma püüdsin liiga palju, pingutasin üle.
Sa oled teoloogiat õppinud Tartu ülikoolis. Kas sa usud Jumalasse?
(enesestmõistetavusega) Jaa. Jah.
Kas sa usud ka inglite olemasolusse?
(väga kindlalt) Jaa.
Kas sa oled oma silmaga näinud inglit? Või kas kujutaksid ette olukorda, kus võib inglit näha?
Kujutan ette küll, aga ma ei ole näinud.
Aga mis tunne on ingel olla?
Inglit mängida, nii nagu sa Rakveres Arvo Pärdi monumendi avamisel tegid. Mul on muide miskipärast selline tunne, et kui sa kolm aastat teoloogiat poleks õppinud, poleks sind sellesse rolli valitud.
Nooh, see on ikka selline tunne, mida kujutad ette palju suuremana. Ma olen hästi palju mõelnud, et oleks mul selline roll, kus valgus paistab minu peale ja kõlab muusika ja ma mängin ja see kõik on nii eriline.
Aga kui sa seda ise teed, sa ei näe seda pilti kõrvalt. Käisin ükskord Coca Cola Plazas Metropolitan Opera ooperit vaatamas, Richard Starussi “Roosikavaleri”. Seal on hästi võimas koht, kus naine kõnnib trepist üles ja valgus langeb ta peale. Vaheajal ta käest küsiti, et mis tunne tal endal on – legendaarne koht ooperis, publikul jooksevad värinad mööda selga alla –, ja naine vastas, et ma lihtsalt astusin trepist üles ja vaatasin, et see muusikaga kokku läheks.
Samas, suurem osa inimesi, kes Pärdi avamise jalgrattaballetti nägid, kiidavad kooris, et ohh, milline elamus see ingli saabumine oli.
Minul oli peamine mõte, et see pikk sall mu selja taga kodaratesse kinni ei jääks.
Oskad sa nelja-viie-kuue lausega öelda, mida sa said teoloogiaõpingutest oma teatriellu kaasa?
Arvan, et ma oleksin väga pettunud, kui suudaksin seda nelja-viie lausega öelda.
Mul oli üks suur ahhaa-moment esimesel aastal. Oli suur auditoorium, viissada üliõpilast, üks õppejõud joonistas tahvlile sellise risttahuka, näitas, et seesama tahukas võib olla matemaatiline objekt või mõnes teises kultuuris jumala kujutis; see võib olla prügikast, mis tahes asi, sõltub sellest, kuidas vaadata. Ja siis ma mäletan seda hetke, kui ma vaatasin seda risttahukat ja järsku nägin, et see ei ole risttahukas, vaid see on ...
Miljon võimalust?
Jah, miljon võimalust. Ma mäletan selgelt seda ahhaa-efekti.
Nagu näitlejatöö, et on üks keha ja sa pead olema sada erinevat inimest: pätt ja pühak ja petetud abikaasa ja esimene armastaja. Vahva seos, aitäh. Aga siis oli sul ikkagi kuidagi, ma ei oska öelda, kas kaitseingel – kui me inglitest räägime –, et sa sattusid sinna teatri liini peale tagasi. Sattusid Jaan Toomingaga kokku. “Veronika”.
Ma hirmsasti armastan ajakirjanikuna anda lugejatele lugu niimoodi, artiklit niimoodi lugude kaupa. See oli suurepärane lugu, see tahukast. Äkki sul tuleb Toomingast ka mingi lugu.
Umbes pool aastat Tooming tegi stuudiot.
Tooming on selline väga keerukas kuju. Aga tema andis nagu teatrile mingi sellise ... Hiljem Anne Türnpu, kes oli meie lavakõne õppejõud, sõnastas selle ära: et sa pead laulu esitama nii, et sina ei laula laulu, vaid laul laulab sind. Et sina ise muutud lihtsalt toruks, mille läbi asjad hakkavad toimima.
See oli esimene kord, kui Tooming sõnastas meile teatrit niimoodi, et teater ei ole su enda ego ekspositsioon, et sa lihtsalt ei lähe ja ei esita enda edevust, vaid ... laul laulab sind. Ja noh üldse, et teater on püha asi.
Aga kas sa ei karda, et sa oled riigiteatris, repertuaariteatris? Kas sa ei karda, et see püha teater ära kaob?
No ma praegu siin annangi endast parima, et see ei kaoks. Vähemasti enda sees.
Aga siis sa said lavakasse teisel katsel sisse.
Nende kolme aastaga oli mingi küpsemine olnud. Läksin sinna kuidagi väga kindlalt, sest ma järsku ikkagi adekvaatselt tajusin, milline ma ise juba olen ja millised on teised mu ümber, ma sain aru, et mul ei ole väga millegi pärast põdeda, sest ma nägin, kuidas teised teevad, ja ma nägin, et ma ise ei tee halvasti. Ja teiseks, ma olin kaks aastat tagasi teinud endaga kokkuleppe – või saatusliku kokkuleppe –, et ma lähengi Tartusse ja olen kaks aastat ja kogun ennast ja valmistun. See oli nagu väga teadlik programm: ma olingi kaks aastat sellises kookoniolekus, et olla selleks valmis. Kui ma läksin, siis ma olin täielikult valmis.
Kas sa kipud nüüd minema niisuguse modernsema näitlemise poole või tahaksid olla laias laastus psühholoogiline ja klassikaline näitleja või mängida füüsilistes tükkides?
Minu meelest näitlejana ei ole seal vahet, näitleja peab olema psühholoogiline igal juhul. Aga kui ma lavastama hakkaks, siis selliseid tapeedikomöödiaid ei salli ma silmaotsaski. See on nii kummaline, kuidas siiamaani seda teatrikriitikute, kõigi poolt hinnatakse ... See on nii lihtne ja selge skeem: on üks kirjanik, kes on kirjutanud hea teksti valmis, mis on hästi läbi töötatud, puänteeritud, siis näitleja õpib selle selgeks, lavastaja paneb misanstseenid paika, muusika, valgus – ja noh, siis ongi teater valmis. See on see klassikaline teater, seda peetakse siiamaani ülimaks, palju ülimaks ka sellest autoriteatrist, kus inimesed tulevad kokku ja hakkavad ise midagi looma. See on nii kummaline, et see kirjaniku jumaldamine on nii tugevalt ...
Ma olen hästi kaua õpetaja olnud. Ja klassikaline õpetajasituatsioon on see, et õpetaja on klassi ees ja lapsed istuvad – niisugune hierarhiline värk.
Läksin õpetajaks niimoodi, et ma tegelikult olin ainult poolteist aastat seda õppinud. Mul ei olnud mingit probleemi: ma oskan lastele jõle hästi juttu rääkida ja nad jube ruttu armastavad mind.
Aga siis, kui olin kaks aastat õpetaja olnud, sattusin tööle algklasside peale. Ja oli see aeg, kui tulid sisse kõiksugu uued hariduse süsteemid: Waldorf ja “akvaarium” ja Montessori.
Alternatiivset hariduse asja ja klassikalist haridust saab täpselt võrrelda niimoodi, et klassikaline on tekst ja läbitunnetatud ja läbikirjutatud, niisugune hierarhiline värk, alternatiivne haridus niisugune podisev katel – alati istutakse ringis näiteks –, käib diskuteerimine ja laste puhul käib ka mingi muu tegevus, eks ole. Ja kui on uuritud, et kummad teadmised jäävad rohkem sisse ja kummad kannavad edasi inimest, siis need teadmised kannavad tunduvalt paremini ja omandatakse tunduvalt paremini ja kuidagi muudavad inimest tunduvalt positiivsemalt.
Aga kõik on sellega harjunud siiski, tohutute põlvkondade värk kaob ära, fookus liigub siit siia.
Noh, see on minu teooria. Aga üks asi oli, ma õppisin õpetajanipid kõik ära ka ja ma tahan alati liikuda uutele jahimaadele, aga teine asi – ma ei jõudnud ära oodata, millal see fookus liigub. Ja siis ma hakkasin ajakirjanikuks.
Mulle ka mõnikord tundub, et ei jõua ära oodata. Aga õnneks ikkagi hakkab liikuma. Või ma kuidagi näen küll, üldse mõttemaailmad hakkavad vaikselt teisenema, ma kuidagi märkan.
Aga nüüd tulid lavakast siia argisesse ...
Provintsi?
Ei, ei. Ma üldse ei pea provintsiks, väga kuum teater ja väga kuum koht on Rakvere.
Sa tulid argisesse maailma ja reaalsesse maailma ja nüüd sul on ees need kümme aastat, mis näitavad, kas sust saab näitleja või ei saa näitlejat.
Kas sa tunned, et sa oled õiges kohas? Et oled Rakveres, on see õige koht? Või natuke jalg väriseb veel?
Ma hästi pelgasin küll tulla siia tagasi, sest kogu lapsepõlve tahtsin siit ära saada ja koolis ka ... Kogu keskkooli aja mind meeletult ahistas see ... Kuskilt ma lugesin sellise fraasi, et keskpärasuse mädasoo. See ...
Minul on niimoodi, et ma olen Nõmmelt pärit – eliitrajoon ja erilise auraga. Ja siis mu naine tuli Rakverre tööle, elama. Mul võttis kümme aastat aega, enne kui ma tundsin, et olen väga Rakvere ja Virumaa patrioot.
Kui me võrdleme Eestimaad inimorganismiga, siis Tallinn on pea: Tallinnas on valitsus ja need otsused, mis mõistusel põhinevad, on Tallinnaga seotud. Tartu on nagu süda. Tartus on see, mis paneb vere käima: ülikool ja Emajõe Ateena ja noored inimesed. Ja siis on niisugune organ, mis toodab elujõudu ja toodab uusi rakke, see on maks. Maks on minu meelest Virumaal ja Rakveres.
Väga lihtne põhjus, muuseas. Siin Pikal tänaval on üks koolimaja, kuhu praktiliselt ühel ajal, väga väikeste vahedega, sattusid õppima kaks meest: Faehlmann ja Kreutzwald. Kui neid vendi poleks olnud, poleks tekkinud eestlaste identiteeti. Siin on see eestluse elujõud. Kusjuures Virumaa ka. Soomlased ütlevad, et Eesti on Viro. Vot.
Aga see võttis jõle tükk aega, ja siiamaani, kui mul on valida, kuhu ma loo teen, kas suurde lehte või Virumaa Teatajasse, siis ... ja ma saan tunduvalt vähem makstud ... Ma tean, et siin on väike leht ja inimesed loevad, ja kui ma südamest kirjutan, siis ma saan ka vastuse. See jõuab kohale ja siin saab midagi muuta. Aga samas, kui ma oleksin noor, siis ma kujutan ette, ma tahaks Pariisi õppima minna ja Los Angelesse.
Nojah, need on sellised asjad, millega ma siin oma peas heitlen, kõik need hirmud ja soovid ja vajadused. Tunnen, et terve Tartu aja valmistusin millekski, siis lavakaks. Ja kogu lavaka aja tundsin, et ma valmistun millekski. Ja praegu tunnen ka, et ma valmistun millekski. Sellepärast ma nagu ei põe.
Üllar Saaremäe ütles, et tema hakkas sinu käest küsima juba teisel-kolmandal kursusel, kas sa tuled Rakverre. Ja siis lõpuks, kui sa andsid nõusoleku, siis Saaremäe ütles, et tegelikult Joorits selle pundi kokku panigi, kes siia tuli.
Kas sul on nüüd natuke seda vastutusekoormat ka, et tõid teised siia, “keskpärasuse mädasohu”?
Ei ole, sest esiteks nad ise tahtsid tulla. Ja teiseks. Kuna ma olin neli aastat koolis kursusevanem, pidin iga päev vastutama, siis ma otsustasin, kui siia tulin, et enam ma seda ei tee, ma elan oma elu – ma loobusin sellest.
Mis tundega sa tööpäeva hommikul ärkad?
Umbes sama tundega, millega ma ärkasin igal hommikul lavakunstikooli minnes. Tänulikkusega.
Mis paneb sind loominguliselt vilkuma?
Kõige alus on ... Kogu aeg on nagu mingi missioon. Ma ei tea, mille ees või mille vastu see on. Ma tunnen kogu aeg – missioon.
Mis paneb sind loominguliselt täiesti takerduma, võtab hoo maha, paneb stopi ette, pidurdab?
Missioonipuudus.
Millist elukutset sa veel tahaksid proovida peale teatriga seotud asjade?
Oh, ma tahaks väga kosmonaut olla.
Kuu peale tahad minna?
Jaa, väga tahaks Kuu peale minna.
Kui sa saaksid öelda ainult ühe lause, mis lause see oleks?
Zaheilu. See on filmist “Avatar”, väga geniaalne leid, kus nendel olenditel on sellised pikad patsid ja siis need patsid lähevad kokku. Ja see ühendus on zaheilu.