Lauri Hussar: aitäh, kallis erakond, aitäh... (11)
12. detsember 2018, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti poliitiline kultuur teeb jõulist vähikäiku. 90ndate aastate algusest oleme järjepidevalt rookinud poliitilisest käitumismustrist välja vargust, korruptsiooni, huvide konflikti ja ebaeetilist enesereklaami.
Olukord on tasapisi paranenud ja nii oleme liikunud oma eeskujude ehk põhjamaade poliitilise kultuuri poole. Eesti tõusmine ajakirjandusvabaduse ja korruptsiooni tajumise edetabelites on olnud väärikas tasu nende pingutuste eest. Rind uhkusest kummis oleme rääkinud oma edusammudest ja sellest, kui kiiresti kaugeneme nõukogulikust platnoi-mentaliteedist.
Täna teeb riigikogu ajaloolise sammu ja vaid otsustuskorras jagatakse laiali kaugelt rohkem kui 30 miljonit eurot. Lõviosa sellest on valitsuskoalitsiooni pärusmaa. Ligi neljandik summast on nn riigikogu katuseraha, muus osas on initsiatiiv tulnud vabariigi valitsuselt. Selle mustri puhul häirib mind kõige rohkem raha eraldamise viis. Isegi kui see on igati põhjendatud ja läheb õigesse kohta, siis erakondade eelarveread nii valitsuses kui riigikogus viitavad üheselt sellele, et hinnasildile lisatakse justkui muuseas ka erakonna nimi. Kui riigieelarve teiste osade puhul lähtutakse laiemast eelarveprotsessist, siis selle kõliseva puhul piisab rahaküsija palvest ja partei otsusest, sageli ainult ka viimasest. Öeldakse, et kingitud hobuse suhu ei vaadata, kuid selle hobuse troojalik iseloom toob kaasa ka rahaeraldajate tänamise vajaduse.
Parim, mida riigikogu selles olukorras teha saab, on 2019. aasta riigieelarve tagasi lükata ning korraliku reha ja südametunnistusega katuserahad üle käia.
«Aitäh, kallis erakond, aitäh» kõlab pärast eelarvet kinnitavat haamrilööki tõenäoliselt tuhandetest suudest. Sisuliselt võime öelda, et nende summadega on erakonnad ostmas hääli ja toetust. Ent see ei peaks nii olema. Teame paari aasta tagust lugu, mil riigikogu liige langes põlu alla ühes maakultuurimajas sümboolset katuserahatšekki üle andes. Kui seda rahaeralduse isiklikuna eksponeerimist tauniti, siis erakondade vastava tegevusega on kõik justkui korras. Paraku on tegu siiski dopinguga. Kui siia lisada veel ka munitsipaalmeedias kõlav kiidulaul võimuritele, tuleb kurbusega tõdeda, et oleme tagasi 90ndates aastates. Enamgi veel, kui lisada see kõik valimiste kaudseks kuluks, oleme saamas kõigi aegade kalleimad valimised, millest enamiku maksvad paradoksaalselt kinni maksumaksjad ise.
Parim, mida riigikogu selles olukorras teha saab, on 2019. aasta riigieelarve tagasi lükata ning korraliku reha, ka südametunnistuse ja vastutustundega katuserahad üle käia. Eesti poliitika maine ei vääri seda häbiplekki. Tagumikutunnid, mida seejuures tuleks teha eelarve menetlemiseks, oleks teraapilised ja aitaks parlamendiliikmetel pisutki järele mõelda, mis on aus ja eetiline ning milline peaks ideaalis olema Eesti riik ja selle poliitika.