Aadu Must: parem kuldmünt kui peotäis vaskraha (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nüüd juba endise Tartu linnavoliniku Jaak Niguli intervjuus oli väiteid, mis vajavad õiendamist, et müüdid tõe pähe ringlema ei jääks.
Kas miski üllatas mind, kui ma ajalehest Jaak Niguli volikogumeenutusi lugesin? Hea kombe kohaselt võinuks ju ajakirjanik ka volikogu juhtidelt küsida, kas nemad sellest asjast ka samamoodi aru saavad, nagu nende kangelane pajatas, või ehk on tõde natukene teistsugune kui ühelt mehelt kuuldu.
Tartu volikogu istungi kuluaarides tekitas Niguli intervjuu (TPM 6.12) ootamatult palju elevust. Mõni nõudis artiklile vastamist, paar kolleegi-linnavolinikku tuletas meelde vanarahva tarkust, mis ei soovita vasikaga võidu joosta. Aga kuna kahjuks jääbki suur osa ajakirjanduses levinud müütidest tõe pähe ringlema, pidasin ka mina väikest vigade parandust vajalikuks.
Nagu ametikaaslased kinnitavad, ei tulnud Niguli lahkumine volikogust üllatusena. Tegu on tõsise ettevõtjaga, kel aeg teadagi kallis. Pigem tuli Nigulile endale ilmselt üllatusena see, et ta enda kogutud 212 häälega mullu üldse volikogu liikmeks sai. Põhjuseks tollase IRLi häältemagneti Aivar Riisalu pettumine parteis ja lahkumine volikogust aumehena: erakonnast lahkudes luges ta õigeks minna ka volikogust. Asendusliige oli Jaak Nigul.
Oli kuidas oli, aga austame Niguli soovi keskenduda põhitööle ja olla selles hea, mitte teha mitut asja ainult natukene. Parem kuldmünt kui peotäis vaskraha!
Mulle meeldib Jaak Niguli kodanikujulgus ja vahel sekka lausa provokatiivsus. Tegelikult on igas volikogus vaja, et see ei koosneks ainult teistele järele kiitjatest.
Usun, et oma ettevõtete töötajate palkade arvutamise ja maksmise analüüsimiseks on Nigul leidnud aega süveneda ja seeläbi kiiduväärselt toime saanud. Linna palkade ja eelarve kohta on tal episoodilis-fragmentaarne ülevaade. Võtame või maamaksu.
Maamaks (nagu üldse linna pädevuses olev maksustamine) on olnud volikogu päevakorras korduvalt. Mäletan, et ajavahemikus 2002–2010 oli Niguli kodufraktsioon (oli ta siis parajasti Isamaa või IRLi nime all) oma sõnavõttudes maamaksu suhtes kriitiline ning arvati, et see võiks olla väiksem – maks ahistavat koduomanikke.
2011. aastal on teema tõstatanud sotsiaaldemokraat Tõnu Ints: kas ei oleks otstarbekas kaaluda ehk äri- ja elamumaade maksu diferentseerimist. Muutmisettepanekut ei tulnud, aga kirjalikku parandusettepanekut esitamata ei saa teatavasti toimuda ka otsuse muutmist. 2012–2013 ei ole sel teemal üldse arutelu peetud.
Muudatusettepanekuid ei esitatud ka 2014–2015. Selle aasta arutelul arutati rahanduskomisjonis asja sisuliselt ning leiti, et see probleem on suures osas aktuaalsuse kaotanud. Miks? Aga sellepärast, et riigikogus tehtud seadusemuudatusega vabastati kodualune maa IRLi fraktsiooni initsiatiivil maamaksust. Väikesed (alla viie euro) maksuteated jäetakse üldse välja saatmata.
Nii langebki maamaksu tõusu raskus ettevõtjatele, kellel on linna territooriumil palju maad. Mõni suur ettevõte peab maksma koguni 4000 eurot aastas. Pisaraid ei olnud.
Ühe suurema maamaksukoormuse kandja esindajast linnavolinik Risto Seli (RE) vaid muheles selle peale. Nigul siiski ei naernud ega muhelenud. Vähemalt komisjonis mitte, sest teda ei olnud sel korral lihtsalt kohal. Nii juhtuski, et nüüdseks juba ekslinnavolinik pidi oma suured kahtlustused, mille väljaütlemise ja küsimuste esitamise õige koht olnuks just rahanduskomisjoni koosolekul, hoopis ajaleheveergudel välja ütlema ja vastust ootama jääma.
Jaak Nigul on kindel, et maamaks läheb palkade tõstmiseks. Võib-olla kaudseid seoseid sellega isegi on, aga ometi on see väga vanaaegne arusaamine. Tsaariaegsest süsteemist oleme ammu üle saanud – ei ole nii, et linna eelarvel on igal kululiigil juurde kinnitatud katteallikas. Vanasti oli. Isegi Tartu ülikoolile anti 19. sajandi algul mõned mõisad, et ta nendest ennast ära majandaks. Aga paar sajandit tagasi saadi sellest põhimõttest üle ja eelarved muutusid palju keerulisemaks ning nende koostamisel arvestatakse korraga paljusid mõjureid.
Aga mis toetust sa oma ettepanekutele ikka ootad, kui oled neist vaid nurga taga rääkinud.
Veel on Nigul kuri linna põhimääruskomisjoni peale, kes tema vaateid ei jaga. Siin teeb ta ilmselgelt sohki. Komisjon pidas kokku kaheksa koosolekut ning kõik olulisemad teemad hekseldati mitu korda läbi. Ikka selleks, et kõik komisjoni liikmed asjast enam-vähem ühtmoodi aru saaks.
Samuti komisjoni kuulunud Nigul, hõivatud inimene, jõudis kaheksast istungist ühele. Aga pärast pahandas, et ei ole saanud teistele ei oma konstruktiivseid ega destruktiivseid ideid tutvustada. Aga mis toetust sa oma ettepanekutele ikka ootad, kui oled neist vaid nurga taga rääkinud.
Juba paar tuhat aastat elab ilus lendlause Aliena vitia in oculis habemus, a tergo nostra sunt. Eesti talupojatarkus räägib samast asjast – teate küll, silmast, pinnust ja palgist.
Palgaralli? See puudutab tõepoolest ka linna tippjuhte, kelle palkade teema pakkus tõsist arutelu. Need olid aastaid ühel tasemel püsinud ja madalamad nii mõnegi valla ametnike omadest. Võrdlesime, analüüsisime, tõstsime.
Tartu linnavolikogu esimees on harva talle määratud palka täiel määral lasknud välja maksta ja oluline on rõhutada, et praegune volikogu esimees, kes on ka riigikogu liige, linnalt palka ei saa. Ei volikogu juhatamise, ei komisjonide juhatamise eest. Järelikult ei pea tema palga jaoks küll ühtegi maksu tõstma.
Põhiosa «palgarallist» on läinud siiski madalapalgaliste linnaametnike, näiteks sotsiaal- ja kultuuritöötajate töötasu järele aitamisele. Aga kuna linnapea Urmas Klaas juba peatus oma selgituses (TPM 7.12) raha-asjadel, ma neist siinkohal pikemalt ei räägi.
Mulle meeldib Jaak Niguli kodanikujulgus ja vahel sekka lausa provokatiivsus. Tegelikult on igas volikogus vaja, et see ei koosneks ainult teistele järele kiitjatest. Kriitikud sunnivad teisigi asju põhjalikumalt läbi arutama.
Ma austan Jaak Niguli õigust arvata, et tema arvates oli tselluloositehase vastane võitlus «linnavalitsuse suur bläkk». Aga vana arhivaarina sukeldusin seepeale kohe kõikidesse asjasse puutuvatesse dokumentidesse. Kas Jaak Nigul on tõesti arutelude ajal tselluloositehase vastaste vastu sõna öelnud ja volikogu on teda lihtsalt ignoreerinud? Linnavolikogu dokumentides ei näi küll ühtegi tema sellekohast arvamust kirjas olevat. Aga hea, et vähemalt ajalehest seda lugeda saime.
Soovime senisele kolleegile Jaak Nigulile edu tema ettevõtmistes ja hea, kui ta vahel ikka valvsa linnakodanikuna ka volikogu ja linnavalitsuse asjadel silma peal hoiab.