Mihkel Mutt: sallimine hea, eneseületamine parem

Mihkel Mutt Foto: Liis Treimann

Ideaalide nimel pingutamine on eliidi aegumatu põhitunnus ja kui talt võetakse motiivid, mis teda siiani on kannustanud, siis võib kogu inimsoo arengumootor kinni kiiluda, kirjutab Mihkel Mutt.

Üks käepärane näide igapäevast on inimese füüsis. Selge, et ühiskond koosneb igasugu välimusega indiviididest. Kehakaal sõltub paljudest asjaoludest. Nende seas on pärilikke ja meditsiinilisi faktoreid, on sotsiaalseid (staatuseküsimus mõnes suguharus, iluideaal eri ajastutel) jms. Aga näiteks üleilmne ülitüsedate hulga suurenemine on ikkagi tingitud eeskätt ebatervest eluviisist, mugavusest ja laiskusest.

Tänapäeva ühiskonnale on sümptomaatiline teatav skisofreenia, mille puhul parem käsi ei näi teadvat, mida vasak teeb. Ühelt poolt üritatakse ebaterve eluviisiga võidelda, aga teiselt poolt käib lobi, et tüsedatel on samasugune koht maailmas nagu teistel, nad tuleb rahule jätta jne.

Siin lähevad segamini kaks asja: suhtumine ülitüsedatesse kui inimestesse ja terviseprobleemi kui niisugusesse. Viimane on oht kõigile, niihästi asjaosalistele endile kui ka riikide rahakotile. Seepärast ei tohi sallivuse õhkkonnas lasta silmist, et ülitüsedus ei ole uus normaalsus, vaid paranormaalsus.

Suhtumine tüsedatesse on osa laiemast paradigmast, milleks on representatiivsus, läbilõikelisuse nõue kõikides avalikes funktsioonides. Teisisõnu tähendab see, et niisugune, nagu on ühiskonna kokkupanu, peab olema ka selle kajastus kõikvõimalikes hierarhiates. Kõik segmendid peavad olema esindatud.