Kadunud õde ilmus välja keset Kasahstani

SEE ON UUS JA ÕIGE GRAAFIK - KASUTADA SEDA!!!

FOTO: Artur Kuus

Pärnu kandis vene kroonus aega teeninud grusiin leidis oma elu armastuse Eesti väikse alevi kaupluse leti tagant. Pärast abiellumist ja tütre sündi lendas noor pere mehe kodumaale. Naise side sugulastega Eestis jäi üha nõrgemaks, kuni katkes sootuks.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Järsku oli kõige vanem õde kadunud. Jälgegi jätmata. Ei kippu ega kõppu temast.

Aastad möödusid. Endiselt vaikus.

Anneli, neljast õest vanuse poolest kolmas, tikkus kahtlustama, et äkki vanimat õde Maret polegi enam.

Mare oli Eestist lahkunud juba tükk-tükk aega tagasi, aastal 1980. Ta oli siis 22.

Lahkumise eellugu sai alguse juhuslikust kohtumisest.

Toona, sügaval nõukogude ajal, leidis nüüdse Pärnumaa põhjaservalt pärit Mare pärast Pärnu-Jaagupi keskkooli lõpetamist töö sealses kaupluses.

Ühel päeval astus poeuksest sisse tumedat verd noormees. Tema nimi, nagu Mare peagi teada sai, oli Afto. Ta oli pärit Gruusiast, teeninud Nõukogude armees Pärnu lähedal aega ning otsustanud jääda pärast reservi arvamist Eestisse.

Marel oli lühikesed blondid lokkis juuksed. Umbes nagu Anne Veskil tol ajal. Sellised jäid alati silma ja tekitasid huvi.

Niipalju kui Mare õde Anneli, kauane lasteaiaõpetaja Raplamaal, rohkem kui kolme ja poole kümnendi tagusest ajast mäletab, töötas Afto ehitusel.

Mõne aja pärast Mare ja Afto abiellusid. Vanema õe uueks perekonnanimeks sai Bzikadze. Peagi sündis neil tütar Monika.

Kui Monika oli vaevalt kolmekuune, saabus Aftole kutse koju, Gruusiasse. Tema mõlemad vanemad olid juba sedavõrd vanad, et vajasid igapäevast hoolt. Ja nagu Gruusias kombeks, on just poeg see, kes peab ema-isa eest hoolitsemise enda kanda võtma.

Afto lendas koos naise ja pisitütrega kodumaile. Anneli teada asusid nad elama Khuthaisisse. See on Gruusia südames riigi suuruselt kolmas linn. «Ega ma kõike täpselt mäleta,» tunnistab ta. «Mul oli oma elu, ma ei jõudnud alati jälgida, mida õde teeb.»

Järgmist korda nägid sugulased Maret nõukogude ajal lõpus, suvel 1989, mil ta sõitis Eestisse külla. Monika oli selleks ajaks üheksane, Gruusias sündinud teine tütar Marika seitsmene. Mõlemad rääkisid vene keeles.

See oli viimane kord, mil Eesti sugulased Maret näost näkku ja silmast silma nägid.

Tagasi üles