Kolumn: ma armastan moslemit (2)

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raivo Riim.
Raivo Riim. Foto: Marianne Loorents

Ma tunnen Süüria peret üle aastat. Neid on viis: isa Hakim, ema Doaa ja kolm poega (12, 10 ja 9 aastat). Nad kõik oskavad praegu eesti keelt. Ema ütleb naerdes, et kui pojad tahavad isa-ema kuuldes salajuttu ajada, siis lobisevad Khaled, Aiham ja Mohammad ülikiiresti. Pole imet – suurematel on eesti keele hinne viis.

“Enne sõda pühitsesime jõule nagu kristlasedki, suguvõsa sai kokku kohvikus, paarsada inimest. Vahel sõitsime Damaskusesse, kus jalutasime peatänaval – seal oli Kristuse sõim, rahvas marssis rongkäigus, kõlasid trummid ja muusika. Jõuluvanad käisid ringi, jagasid lastele kommi, õhupalle. Jõulude ajal annetavad rikkad inimesed kirikule ja vaesed saavad abi, annetamine on moslemimaades normaalne, kord aastas teevad seda kõik, kel on raha. Annetusi tehakse apteekides, haiglates, et vaesed saaks tasuta rohtu või tasuta operatsioonile. Moslemid või kristlased – kõik annetavad jõulude ajal.”

“Kristlased tähistasid Kristuse sündi, moslemid pidutsesid niisama – kõigil oli tore. Moslemite suur püha on kevadel, peale ramadaani.

Kommentaarid (2)
Copy
Tagasi üles